Miks just Kolumbia? Kõige sagedasem küsimus meie reisi kohta.

Esimene küsimus, mida mult küsitakse, kui kuuldakse, et oleme ostnud üheotsapileti Bogotásse, on 99% juhtudest: „Miks Kolumbia?“

Meil oli väga selge plaan, et kui maja maha müüdud saame, ostame üheotsapileti kuskile Ladina-Ameerikasse ja seikleme pool aastat. Teadsime väga hästi, et kulutame selleks päris suure osa maja müügist saadud rahast, aga reisimine on meile mõlemale alati väga meeldinud ja mind isiklikult on just see piirkond juba ammu magnetina tõmmanud. Dominikaani ja Kuuba reisid, hoolimata väikestest seiklustest, on samuti kinnitanud, et selle piirkonna kliima ja loodus on imelised ning tahaks neid rohkem avastada.

Ajalises mõttes olime Maiduga kokku leppinud, et lendame ära sügisel siis, kui ilmad Eestis juba koledaks lähevad. Mait ütles, et temale värvilised lehed meeldivad, seega otsustasime, et äralend peaks toimuma oktoobri keskpaiga ja novembri keskpaiga vahel.

Seega, kui maja müügist saadud raha oli arvele jõudnud, asusingi lennupiletite hindu võrdlema. Vaatasin erinevaid kuupäevi kokkulepitud perioodil ja erinevaid suurlinnu Ladina-Ameerikas. Ilmselgelt Tallinnast otselennuga sinna piirkonda ei saa, aga püüdsin hoida ümberistumiste arvu võimalikult minimaalsena.

Pärast paarinädalast hindade võrdlemist ja potentsiaalsete sihtkohtade kohta lugemist saigi meie reisi alguspunktiks Bogotá, Kolumbia. Lennupilet kahele maksis 1152,70 € ja sisaldas ühte ümberistumist Zürichis.

Aga mida Kolumbias üldse teha on?

Kolumbia seostub paljude inimeste jaoks esimese asjana Pablo Escobari ja kokaiiniga.

Tegelikult on Kolumbia üks maailma bioloogiliselt mitmekesisemaid riike ning just looduse tohutu varieeruvus oli üks põhjuseid, miks hakkasime pärast lennupiletite ostmist riiki lähemalt uurima.

Fun fact, mille üle mul endal just ülemäära hea meel ei ole: konnaliikide arvult edestab Kolumbiat maailmas ainult Brasiilia.

Bogotá ehk pealinn – üle 2600 meetri kõrgusel merepinnast asuv suurlinn, kus õhtuti võib olla päris jahe ja jope kulub tõenäoliselt ära. Samas võib UV-indeks suure kõrguse tõttu olla väga kõrge ka siis, kui ilm ei tundu üldse „päevitamise ilm“.

Salento ja Cocora org – roheline ja mägine kohvipiirkond, mille üheks sümboliks on hiiglaslikud Quindío vahapalmid.

Medellín – mägede vahele ehitatud suurlinn, mida kutsutakse igavese kevade linnaks tänu aastaringselt üsna ühtlasele soojale kliimale.

Minca – Sierra Nevada de Santa Marta mäestiku jalamil asuv väike koht, mille ümber on džungel, kosed, kohvi- ja kakaofarmid ning tohutult linde.

Tayrona rahvuspark – troopiline mets Kariibi mere kaldal, mäed ja helesinised rannad. Kõigis randades ujuda ei tohi, sest hoovused võivad olla väga tugevad.

Cartagena – kuumus, Kariibi meri ja värviline koloniaalarhitektuur ning hoopis teistsugune atmosfäär kui Andides.

Kolumbia ametlik turismijaotus eristab kuut suurt piirkonda: Kariibi mere piirkond, Lääne-Andid, Vaikse ookeani piirkond, Ida-Andid, Colombia mäemassiiv ning Amazonase–Orinoco piirkond.

Meie neid kõiki külastada ei jõua. Ja minu konnafoobia tõttu välistasin Amazonase piirkonna täiesti teadlikult – saan oma konnafoobiaga Ladina-Ameerika reisi jooksul niigi piisavalt rinda pista.

Meie marsruut Kolumbias on selline: Bogotá → Salento → Medellín → Santa Marta → Minca → Tayrona → Costeño → Palomino → Cartagena.

Räägin igast kohast lähemalt, kui seal käidud on. 🙂

Aga kuidas siis ikkagi Kolumbias turvalisusega lood on?

Kolumbia ei ole kindlasti riik, kuhu lähme sama muretult nagu veebruaris Kreekasse läksime. Aga tänapäeva Kolumbia ei ole ka üheksakümnendate Kolumbia, mille kuvand elab siiani filmides ja inimeste peas.

Olen lugenud tohutul hulgal teiste reisijate kogemusi, blogisid ja ametlikke reisisoovitusi ning vaadanud ilmselt sadu reelse. Kõige selle põhjal ei tundu Kolumbia mulle riigina, kuhu peaks hirmuga minema, küll aga riigina, kus peab oma ümbrust rohkem teadvustama kui näiteks tavalisel Euroopa puhkusel.

Sarjad nagu „Narcos“ ning lugematud filmid ja dokumentaalid hoiavad 30–40 aasta taguseid sündmusi inimeste mälus värskena. Paljude välismaalaste jaoks seostub Kolumbia siiani automaatselt Escobari ja kokaiiniga.

Kolumbia on viimase paarikümne aastaga tohutult muutunud. 2016. aastal sõlmis Colombia valitsus FARC-iga ajaloolise rahulepingu, mis lõpetas enam kui pool sajandit kestnud relvakonflikti selle osapoolega. See ei tähenda, et kogu riik oleks nüüd ühtviisi turvaline või et kuritegevust poleks. Kolumbias on endiselt piirkondi, kuhu turistil pole mõistlik minna, ning suuremates linnades tuleb arvestada eelkõige varguste ja röövimiste riskiga. Aga turistina Bogotás, Medellínis, Salentos või Cartagena vanalinnas ringi liikumine on hoopis teine asi kui see Kolumbia, mida „Narcos“ meile näitab.

Kuldne reegel Kolumbias ja ilmselt paljudes kohtades mujalgi Ladina-Ameerikas on „No dar papaya“ (otsetõlkes: ära anna papaiat). Sisuliselt tähendab see, et ära loo ise olukorda, kus sind on lihtne ära kasutada – ära lehvita tänaval kalli telefoniga, ära näita oma raha ega jäta väärtuslikke asju hooletult nähtavale.

Taskuvargused ja röövimised on siiski reaalsed ning näiteks telefon käes kaardirakendust vaadates pole igal pool mõistlik ringi kõndida. Suurlinnades kasutame liikumiseks võimalusel äpipõhiseid transporditeenuseid ja püüame vältida olukordi, kus jääme öösel võõras piirkonnas lihtsalt tänavalt transporti otsima.

Ehk me ei lähe Kolumbiasse mõttega, et seal pole midagi karta. Läheme teadmisega, et peame olema tähelepanelikumad kui mõnes teises riigis, aga samas ei taha me lasta aastakümnete tagusel kuvandil takistada ühe väga põneva riigi avastamist.

Kas Kolumbia on odav?

Eestlase jaoks on majutus, kohalik toit ja transport tõenäoliselt täiesti mõistliku hinnaga. See aga ei tähenda, et kõik Kolumbias odav oleks.

Turistidele mõeldud tegevused, siselennud, organiseeritud ekskursioonid ja populaarsed piirkonnad võivad eelarvet korralikult kasvatada. Meie 41 päeva Kolumbia majutused on mul broneeritud ja nende keskmine hind on 57 €/ööpäevas. Kõige soodsam ööpäeva hind on meil Bogotás alla 31 € ja kõige kallim Mincas 173 €.

Viimane on teadlikult kallis valik, sest Minca ümbruses on väga palju konni ja valisin majutust muu hulgas selle järgi, et vähendada võimalust mõnega neist oma toas kohtuda.

Kui jätan meie eelarvest välja Tallinn–Bogotá lennu, siis prognoosime oma Kolumbia kogukuluks 41 päeva peale umbes 5800 € kahele ehk ligikaudu 140 €/päev. Selle sisse jäävad kõikvõimalikud tegevused, rahvuspargid, söögid-joogid, siselennud ja muud transpordiviisid.

Kui reis läbi, siis oskan öelda, kas olin liiga optimistlik või oli varu hoopis liiga suur.

Mis meid Kolumbia puhul kõige rohkem tõmbab?

Loodus.

Loomad ja linnud.

Kariibi meri.

Mäed.

Väiksemad kohad suurlinnade kõrval.

Võimalus õppida hispaania keelt.

Ja ilmselt ka natuke teadmatust. Sest ausalt öeldes ei tea me ise ka veel päriselt, mis meid ees ootab.

Miks siis ikkagi Kolumbia?

Kõige lihtsam vastus küsimusele „miks Kolumbia?“ on endiselt see, et sinna oli kõige odavam lennata.

Aga see seletab ainult seda, miks me Bogotá lennupiletid ostsime. See ei seleta, miks otsustasime Kolumbias veeta üle kuu.

Mida rohkem me seda riiki uurisime, seda keerulisemaks muutus hoopis küsimus, mida välja jätta.

Eks 41 päeva pärast oskame öelda, kas Kolumbia õigustas neid ootusi ka päriselus.