Kuidas meid Dominikaanis une pealt rööviti, maanteel rammiti ja kuidas me rahutustest pääsesime

Kui kedagi peaks huvitama, kuidas meid Dominikaanis une pealt rööviti, kuidas meile maanteel 80 km/h kiirusega sisse sõideti ning kuidas me rahutuste keskelt pääsesime, siis siin on väike kokkuvõte meie reisist.

See oli meie esimene kaugem reis ilma reisifirmata. Tahtsime näha päris elu.

Nägime.

Palju rohkem, kui näha tahtsime.

Kõigepealt New Yorki

Meie lennumarsruut oli Tallinn–Helsingi–New York–Punta Cana ja tagasi sama teed.

Minnes oli meil New Yorgis ümberistumiseks lausa 11,5 tundi, seega tellisime kohaliku wifi abil Lyfti – midagi meie Bolti sarnast – ja lasime ennast Empire State Buildingu juurde viia.

Sealt jalutasime Times Square’ile, ahmisime endasse kõike nii palju, kui jaksasime, käisime tohutult ülerahvastatud McDonald’sis söömas ning sõitsime Lyftiga tagasi JFK lennujaama.

Lend Punta Canasse väljus hommikul kell 6.30, seega saime öö veeta suhteliselt inimtühjas ja suletud kauplustega JFK Terminal 5-s.

Suitsetajale olulise märkusena: suitsunurka terminalis ei olnud. Käisin korra õues suitsul ja tagasi lennujaama saamiseks läbisin uuesti turvakontrolli. Õnneks rahvast polnud ja kõik sujus.

Punta Cana – esialgu täielik paradiis

Punta Canasse maandusime umbes kell 11.15, läbisime passikontrolli ja enne lennujaamast väljumist vahetasime pisut dollareid kohalikuks rahaks.

Olime endale broneerinud transfeeri lennujaamast majutusse. Majutus oli Airbnb kaudu ja transfeer GetYourGuide’ist. Transfeeri leidsime lõpuks pärast seda, kui kohalik lennujaamatöötaja juhile helistas.

Seiklesime ühest kohast teise, kodust kaasa võetud Jägermeister seltsiks, ning lõpuks jõudsime oma majutusse.

Majutus ületas kõiki meie ootusi. Asukoht oli vaikne ja privaatne, toad puhtad ja viisakad ning mõnus bassein pealekauba. Toidupood oli umbes 200 meetri kaugusel – valik ja stiil nagu Eestis 90ndate alguses. Poodides hindu üldiselt väljas ei olnud, aga hinnad olid iga päev samad ja teenindaja oskas neid sulle peast öelda.

Kui oli midagi, mis meid häiris, siis turvamees, kes vahitornis meie terrassi taga passis. No on ju tüütu, kui keegi jälgib, millal sa ärkad, millal sööd ja millal päevitad. Etteruttavalt ütlen, et reisi lõpuks olime turvameeste olemasolu üle väga tänulikud.

Esimese pärastlõuna ja järgmise päeva veetsime ümbruskonda jalgsi avastades ning basseini ääres. Seejärel broneerisime endale Saona saare tripi. Meie jäime rahule ja julgeme soovitada.

Punta Cana ise meile erilist muljet ei jätnud. Kõik oli väga turistikas, hinnad pigem kallid ja kohalikust elust-olust erilist aimu ei saanud. Meie aga tahtsime näha just seda päris Dominikaani.

Tagantjärele võib öelda, et soov täideti.

Natuke liigagi hästi.

Rendiautoga päris Dominikaani otsima

Teadsime, et peame edasi liikuma järgmisesse majutusse Samaná poolsaarel Las Terrenases, seega rentisime auto.

Autoks saime Ford Exploreri, rendiperiood seitse päeva ning hind 560 dollarit + 250 dollarit tagatisraha sularahas. Päris äss diil meie meelest.

Liiklus oli kaootiline. Keegi vabatahtlikult rooli ei kippunud. Rentija ütles, et tema poolest võivad sõita kõik, kellel vastava kategooria juhiluba kaasas on – ehk kolm inimest neljast, sest Külvi oli mugavalt juhiloa koju jätnud. 😅

Ostsime kohaliku SIM-kaardi koos internetiga ning sõit Punta Canast Las Terrenasesse võis alata.

Tee peal sõime mingis kohalikus külas koos kohalikega lõunat – minu „rõõmuks“ riisi ja kana –, ostsime kohaliku käest kolm ülihead ananassi 100 peeso eest ning jätkasime teed.

Teemaksud jäid erinevatel lõikudel umbes 60–400 peeso vahele ning maksta sai kohalikus sularahas.

Las Terrenas ja meie „villa“

Majutus oli taas Airbnb kaudu. Kõigi ootused olid kõrged, sest seekord olime korteri asemel broneerinud privaatse basseiniga villa.

Jõudsime kohale ning selgus, et jah – maja on, bassein ka, aga villast on asi valgusaastate kaugusel.

Pärast esimesest ehmatusest ülesaamist suutsime leida oma ööbimiskohas ka positiivseid külgi ja üldjoontes polnud midagi halvasti. Lihtsalt ootused olid kõrgemad. Randa oli viis minutit jalutada, korralik toidupood üle tee ning kohalik toidu tellimise rakendus töötas suurepäraselt.

Meie majas elas lisaks meile ka kaks pisikest koerakest. Koeraomanikena panid nad loomulikult meie silmad särama ja pakkusid palju rõõmu. Üks neist oli eriti truu – käis meiega igal pool kaasas ja päeva lõpuks tippis koos meiega koju magama. Keegi neile igatahes süüa andis, sest meie pastat ja saia võisime vabalt ise süüa. Seda nad ei soovinud. Hommikul magasid „diivanil“ keras ja olid jube õnnelikud, kui me ärkasime ja oma tubadest välja tulime.

Esimese täispika päeva Las Terrenases veetsime Playa Bonita rannas. Jäime ka kerge vihma kätte, aga sellest ei lasknud keegi tuju rikkuda. Atlandi ookean oli mõnusalt soe ja parajate lainetega, pakkudes jahutust ja lõbustades nii meiesuguseid päikesepüüdjaid kui ka surfihuvilisi.

Teisel päeval läksime samuti randa. Õhtul otsustasime kohalikke puuvilju otsima minna ja leidsime mõne kilomeetri kauguselt suurepärase supermarketi. See nägi välja nagu pood meil Eestis – hinnad väljas ja valik suur. Ostsime toidu- ja joogikraami, hulganisti kohalikke puuvilju ning sõitsime koju süüa tegema. Sõime kõhud täis, vaatasime filmi ja olime olukorraga mega rahul.

Umbes kell 22.30 läksime kumbki paar oma tuppa magama.

Ja siit edasi võttis meie puhkus paradiisisaarel sootuks teise suuna.

„Võõras mees seisis toas ja vaatas mulle une pealt otsa!“

Minul kohe und ei olnud ja vaatasin telefonist Netflixi.

Mingil hetkel kuulsin, et vaheuks justkui kiiguks, aga ei teinud sellest kohe välja. Kuulsin, et Külvi ja Maarjo ka alles rääkisid omavahel ning lootsin, et Külvi reageerib. Lõpuks otsustasin vaadata, mis värk selle uksega on, ja avastasin, et hoopis välisuks oli kehvasti kinni pandud. Tõusin voodist, panin ukse kinni ja vaatasin filmi edasi. Kui unemati lõpuks niitis, panin telefoni öökapile ja kustusin.

Umbes kell üks öösel ärkasime Maiduga Külvi karjatuse peale. Kargasime voodist välja ja üritasime aru saada, mis juhtus. Mait küsis Külvilt isegi, kas ta nägi halba und.

Külvi muudkui seletas:

„See ei olnud Matu. See ei olnud Matu.“

Lõpuks suutis ta formuleerida lause, mis kõlas umbes nii:

„Võõras mees seisis toas ja vaatas mulle une pealt otsa!“

Mida?

Misasja?

Praegu?

Nagu… toas sees?

Okeiiii.

Poisid läksid õue vaatama. Mina küsisin esimese asjana:

„Kus passid on?“

Külvi teadis, et nende passid olid tema magamistoas, riidekapi põhjas oleva kohvri põhjas, punases väikeses kotis. Minu teada pidid meie passid olema minu seljakotis, aga Mait ütles, et oli passid teise kohta pannud. Seal nad tõesti olid. Küll aga ei olnud Külvi kohvris enam tema väikest punast kotti. Ega minu seljakotti. Selge. Keegi oli jõudnud meie tubades korduvalt käia ja tuli ilmselt tagasi tehnika järele.

Kadunud olid Külvi ja Maarjo passid, meie kõigi sularaha, minu seljakott, pangakaardid…

Fakk.

Helistasime 911.

Kõik puhtas hispaania keeles.

Lõpuks leiti keegi, kes rääkis inglise keelt. Selgitasin juhtunut, kui järsku tulid poisid tagasi. Passidega. Varas oli võtnud raha, aga jätnud alles pangakaardid, kotid, dokumendid ja – mis peamine – PASSID!

911 uuris, kas meie endiga on kõik korras. Kuna keegi meist viga saanud ei olnud, anti meile kohaliku politsei number. Sealt leiti lõpuks keegi, kes väidetavalt rääkis inglise keelt. Noh. Meil Eestis oskab iga kuueaastane samal tasemel inglise keelt. Küsiti meie telefoninumber ja öeldi, et võetakse ühendust.

Wtf?!

Meil käidi just une pealt majas sees ja te… võtate ühendust?

Just nii.

Ootame.

Tänaseni ootame.

Üks öö korstnasse ja minema

Kirjutasime maja omanikule ja suhtlesime kõrvalmajas elavate turistidega. Nende juures sees ei olnud käidud, aga nad olid seal elanud juba poolteist kuud ning nende sõnul võis meie saatuslik viga olla see, et kustutasime magama minnes kõik tuled.

Kõik olid juhtunust šokis.

Keegi enam magada ei saanud.

Hommikuks oli meil broneeritud ekskursioon ning pidime hiljemalt kell 7.30 kodust välja sõitma. Veeretasime end küljelt küljele, iga krõpsu peale võpatades. Õnneks varas tagasi ei tulnud. Selge oli aga see, et sinna me enam ei jää. Kirjutame ühe öö korstnasse ja otsime uue majutuse.

Pakkisime asjad kokku, andsime omanikule oma otsusest teada ning võtsime suuna Samaná linna, kust algas meie ekskursioon Los Haitisesi rahvusparki ja Cayo Levantado saarele.

Tripp ise oli huvitav. Imelised vaated, asjalikud ja sõbralikud giidid. Meie endi tuju oli lihtsalt täiesti nullis ja väsimus järjest kasvas.

Päev lõppes umbes kell 16.30 ning asusime otsima samal hommikul broneeritud uut majutust.

Peamine tingimus?

Püssiga turvamees.

Kohale jõudes ootas meid kenasti relvastatud valve, auto sai turvaliselt pargitud ja koht ise oli imeline. Terrassilt avanes vaade Kariibi merele, kõik oli superpuhas ning olemas oli isegi pesumasin ja kuivati, mis läksid kohe käiku.

80 km/h ja pauk

Järgmisel hommikul võtsime suuna täiesti teisele poole Dominikaani. Maps näitas sõiduajaks peaaegu üheksa tundi. Tegime kiire sissepõike juba Las Terrenases tuttavaks saanud Sirena supermarketisse ja võtsime suuna edelasse. Liiklus oli kaootiline, aga sõidetav. Santo Domingo juures muutus see oluliselt tihedamaks, kuid äärelinnas ei tundunudki olukord meile nii hull. Vähemalt natukenegi peeti lugu meile tuttavatest sõiduvõtetest ja liiga palju rollerivendi vahele ei trüginud. Linnast välja sõites maksime teemaksu. Sihtkohani oli jäänud umbes 300 kilomeetrit ja Maps näitas sõiduajaks viis ja pool tundi. Mõtlesime, et küll peavad ikka kehvad teed olema, kui nii väikest vahemaad nii kaua sõidab. Saime mõnikümmend kilomeetrit sõita. Kiirus maanteel umbes 80 km/h. Ja siis käis pauk. Meile oli paremalt sisse sõitnud korralik suur kastikas.

Mait sundis oma sõiduvõtetega süüdlase peatuma ning hispaaniakeelne käte-jalgadega vehklemine võis alata. Helistasin kohe rendiauto omanikule, selgitasin olukorda ning lasin temal ja otsasõitjal omavahel rääkida. Mingid kohalikud käisid muudkui ümber meie, uurisid asja, tiirutasid edasi-tagasi ja arutasid midagi. Pool tundi hiljem olid asjad enam-vähem selgeks räägitud, aga meie ei suutnud otsustada, mida edasi teha. Kas kirjutada järgmine majutus korstnasse, sõita tagasi Punta Canasse ja otsida uus ööbimiskoht või liikuda siiski Bahía de las Águilase suunas edasi?

Arutasime parasjagu oma võimalusi, kui ilmus rolleriga vanem meesterahvas, kes proovis meile väga intensiivselt midagi selgeks teha. Muudkui keerutas sõrmedega, vehkis kätega ja žestikuleeris. Lõpuks saime aru. Tema hinnangul olime nelja valgenahalisena liiga kauaks külatee otsa passima jäänud ning ta hoiatas, et me ei tohiks sinna kauemaks jääda. Meie tõlgendus tema jutust oli üsna ühene: kadugu me sealt, enne kui meid relvadega röövima tullakse. Selge. Jooksuga autosse, uksed lukku ja minema. Tänud sellele onule. Jumal teab, mis oleks muidu saanud.

Kottpimedas Haiti piiri poole

Kui me selleks ajaks midagi õppinud olime, siis meie turvatunne kasvas märgatavalt iga kord, kui nägime tanklas relvastatud turvameest.

Leidsime pärast mõnekümneminutilist sõitu enda meelest sobiva koha, parkisime ja kasutasime võimalust tualetis käia. Kauaks me sinna pidama ei jäänud. Tundsime ennast ebamugavalt ja võtsime käigu pealt vastu otsuse edasi sõita.

Päike loojus umbes kell 18.30 ning pool tundi hiljem oli kottpime.

Olime jõudnud viimasesse asulasse enne mägesid. Kilomeetreid polnud enam palju, aga sihtkohani näitas endiselt neli tundi. Kes kunagi mõnes Kariibi mere äärses riigis käinud on, teab, et elu hakkab siin peale alles õhtul.

Rollerid.

Inimesed.

Koerad.

Lehmad.

Kõik suvaliselt valgustamata või sootuks täistuledega igas suunas liikumas.

Korralikud teed olid otsa saanud. Ees ootasid mägised külateed, suvalistes kohtades augud, hüpekad ja teetööd.

Enesekindlust see just juurde ei andnud.

Lõpuks oli sihtkohani jäänud 30 kilomeetrit ja umbes tund sõitu.

Ütleme nii, et kui mul poleks ees olnud majutusasutuse saadetud asukohapinni, oleksin vandunud, et see on lõks. Mait oli selles niigi veendunud.

Tee oli savi-kruusasegune, tünnid ees – no selline keskmine maantee-ehitus Eestis, kust läbi küll sõita ei tohi. Teeäärsed sildid suunasid siiski Bahía de las Águilase poole ja nii me siis neljakesi kottpimedas teel ekslevate lehmade vahel seiklesime.

Viimane kilomeeter.

Mait ütles, et kui varsti kuskilt valgust ei paista, keerab tema otsa ringi.

Ja siis paistis valgus.

Parklas palju autosid.

Turvamees.

Politsei.

Jumal tänatud.

Lõpuks ometi paradiis

Tegemist oli telkimisplatsiga. Mõnus, hubane ala suurte telkide, pesemiskohtade ja vooditega otse Kariibi mere kaldal.

Pumppüssiga turvamees juhatas meid telkideni.

Seadsime ennast mõnusalt sisse, avasime kohaliku rummi ja muljetasime.

Hommikul ärgates saime aru, et oleme jõudnud paradiisi. Lõpuks ometi saime ennast taas turvaliselt ja mugavalt tunda. Peatusime seal kaks ööd.

Äramineku osas oli kõigil selge, et hiljemalt kell üheksa tuleb liikuma hakata. Nii jõuame valges Punta Canasse.

Suutsime enam-vähem plaanist kinni pidada. Hommikusöök jäi pisut hiljaks, aga üldjoontes olime graafikus. Valges ei tundunudki tee nii hull kui öösel kottpimedas. Vaated olid imelised – ühel pool meri, teisel pool mäed.

Loodus on Dominikaanis tõesti imeline ja selle nägemiseks tuleb Punta Canast välja sõita.

Ja siis olid puud keset teed

Olime sõitnud umbes kolm tundi, nautisime vaateid ja tundsime ennast hästi.

Järsku oli tee kinni.

Kivid.

Oksad.

Puunotid.

Mõned autod olid juba peatunud.

Selge. Waze näitas, et saab ka ümber sõita.

Tegime kannaka ja kadusime. Ümbersõidul oli samuti oksarisu ja kivikamakaid ees. Jumal tänatud, et olime maasturi rentinud.

Aga nüüdseks oli pähe kerkinud küsimus:

Mis siin toimub?

Ees oli ummik ja järjest tekkis autosid ka meie taha. Järgmisel hetkel nägime kilpidega kohalikke politseinikke.

Okou.

Ei tõota head.

Rahutused.

Oo jee.

See meie reisist ju veel puudu oligi!

„Passid! Võtke oma passid, kurat võtaks!“

Kui peame põgenema, siis vähemalt on pass.

Naistel passid rinnahoidjas, meestel püksis. Kohtumispaik Punta Cana lennujaam – kuidagi ikka saab. Kodustele ütlesime, et jälgige meie asukohta Find My rakenduses. Kui hargneme, siis on perse.

Ja siis kuulsime tulistamist.

Kõik said hetkega aru, et olukord on tõsisem, kui olime kahtlustanud. Meil õnnestus sealt minema saada ning edasi sõitsime mõnda aega haudvaikuses. Kuni auto kütusetuli teatas, et nüüd oleks vaja tankida.

Santo Domingo tipptunnil

Tankisime, käisime suures toidupoes, ostsime viimasteks päevadeks vajaliku kraami ning jätkasime teekonda.

Ja siis ootas meid Santo Domingo tipptunnil.

Noh. See on nagu Järvevana tee, aga sada korda rohkemate autodega. Ühes suunas võib ju minna kolm rida, aga autod sõidavad ikka seal, kus neil vaja on. Üldiselt kuues reas.

Mait roolis, mina kaardilugeja ning Külvi ja Maarjo tahavaatepeeglid. Üksinda seda rollerite, autode ja inimeste virvarri meie liikluskultuuriga harjununa küll jälgida ei oleks suutnud. Tõsta korra pilk kaardilt, et ringi vaadata, ja juba oled vales reas. Kuidagi me selle ummiku läbisime ja saime liikuma.

Ja olimegi taas pimedasse jäänud. Lohutasime ennast, et siin on pimedas igal juhul parem kui kuskil mägedes. Selles oli meil ka õigus. Lõpuks jõudsime oma majutusse.

Igal pool turvamehed. Sissepääsuks omaniku kirjalik luba koos nimedega. Majad ilusad, tänapäevased, suurte akende ja terrassidega nagu Euroopas.

Super.

Elus ja terved ja ümbritsetud turvameestega.

Vot, mida nädal aega saarel ringi trippimist sind hindama paneb.

Nüüd tuleb veel puruks sõidetud rendiauto tagastada

Hommikul ärgates oli jäänud veel viimane katsumus.

Meil tuli tagastada meie puruks sõidetud rendiauto. Olime päris kindlad, et 250-dollarise tagatisrahaga võime hüvasti jätta. Auto omanik juba ootas meid.

Esialgu küsis ta, kas me ehk tahaksime teda remondikuludega toetada. Pärast meie läbielamistest kuulmist võttis ta aga kassast 250 dollarit ja ulatas selle meile.Meil olevat seda rohkem vaja.

Vau.

Tänutäheks ostsime sama raha eest tema poest mõned suveniirid.

Viimased kaks päeva Punta Canas möödusid erakordselt sündmustevaeselt. Ilmselt oli asi selles, et me ei lahkunud enam kordagi oma turvalisest majutusest.

Tellitud transfeer ootas kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas ja juba hetk hiljem olime lennujaamas.

Tegelikult oli kõigil isegi pisut kahju ära minna. Päike paistis, ilm oli ilus ja meie korter lihtsalt nii armas. Oleks hea meelega seal veel paar päeva olnud.

Aga ega seiklused sellega lõppenud

Punta Cana lennujaama turvakontrollis oli mul lotoõnne. Mind viidi kõrvale ja tehti põhjalikum turvakontroll. Vähemalt sain ilma järjekorrata läbi. Ootuspäraselt oli kõik korras, keelatud aineid ega lõhkekehi ei leitud ning sain pardakaardile templi, et olen ohutu ja võin reisi jätkata.

USA kaudu ümberistumine oli omaette ettevõtmine. Pärast maandumist tuli läbida piirikontroll, tegeleda pagasiga, vahetada terminali ja läbida uuesti turvakontroll. Passikontroll võttis üle tunni ning meil jäi kõige ülejäänu jaoks vaevu tund.

Ja tegemist on suure lennujaamaga.

Terminalide vahel sõidab lennujaamarong ning kui see on su esimene kogemus ise pagasit uuele lennule viia ja samal ajal siltides orienteeruda…

Õnneks jõudsime.

Selleks ajaks, kui väravasse jõudsime, oli pardaleminek juba alanud, aga me polnud päris viimased. Saime kergemalt hingata. Järgmine peatus oli Helsingi. Sama hästi kui kodus.

Ja siis hakkas lennukis keegi oksendama

Oleks võinud arvata, et nüüd on seiklused läbi.

Ei.

Lennuki rattad jõudsid vaevu maast õhku tõusta, kui Maarjo tagant kostus: „Ööäääkkk.“ Ja lennuk täitus oksehaisuga. Üks noormees suutis oksendada nii, et eesistuva naisterahva juuksed olid ka okset täis. Rääkimata temast endast. Järgmised kolm tundi veetis ta stabiilselt lennuki tualetis ja stjuardessid käisid pidevalt kontrollimas, kas ta ikka elab.

Kui tema lõpetama hakkas, ilmus kuskilt järgmine oksendaja. Täpselt me aru ei saanud, mis tal viga oli, aga tal tekkis hingamisega raskusi. Stjuardessid tegelesid temaga pikalt ja korraks tekkis juba hirm, et teeme hädamaandumise.

Lõpuks olukord rahunes.

Vahepeal serveeriti meile süüa. Karrine kana riisiga.

Ma ei oska lugu pidada ei keedetud valgest riisist ega karriga maitsestatud toitudest. Kuna kõht oli tühi, sõin. Pool tundi hiljem tundsin, et sees keerab, kõrvad kohisevad ja ülihalb on olla. Ütlesin Külvile, et ta laseks mul korraks üle kahe istme pikali visata, aga ega sellest kasu olnud. Õnneks jõudsin mina siiski vetsu. Hetkega oli hea olla ja ülejäänud lend kulges vahelduva eduga magades.

Kas ma läheksin Dominikaani tagasi?

Kliima on Dominikaanis suurepärane ja sellest jäime kõik puudust tundma.

Loodus on imeline.

Rannad on imelised.

Ja vaatamata kõigele oli meil lõpuks isegi kahju ära minna.

See oli meie esimene kaugem reis ilma reisifirmata.

Tahtsime näha päris elu.

Aga nägime palju rohkem, kui näha tahtsime.

Kas see reis muutis meid edaspidi ettevaatlikumaks? Kindlasti.

Kas see võttis ära tahtmise omal käel reisida? Absoluutselt mitte.

Täna, kui sellest reisist on möödas pisut rohkem, kui kolm aastat, ütleksin, et läheksin tagasi küll, aga oluliselt targema reisijana. Las Aguillase majutus jättis väga mõnusa tunde ja kui hiljuti Bookingust vaatasin, mis uuendusi nad seal teinud on, tekkis täiega tahtmine uuesti minna. Mine tea, ehk lähitulevikus?

Mida meie sellest reisist õppisime?

Kui pärast selle loo lugemist tekkis sul mingil põhjusel vastupandamatu soov omal käel Dominikaani Vabariiki avastama minna, siis mõned asjad, mida meie ise pärast seda reisi teisiti teeksime:

• Majutust valides pööraksime senisest palju rohkem tähelepanu turvalisusele, asukohale, värsketele arvustustele ja sellele, kuidas on lahendatud territooriumi valve.
• Väärtasju, passe ja sularaha ei jätaks me ka majutuses nähtavale ega kergesti ligipääsetavasse kohta.
• Rendiautoga ringi sõites planeeriksime marsruudi nii, et jõuaksime võõrasse piirkonda enne pimedat. Meie öine sõit mägedes oli kogemus, mida teist korda vabatahtlikult ette ei võtaks.
• Kohalikku liiklusse minnes peab olema enesekindel, aga mitte hulljulge. Dominikaani liikluskultuur erineb Eesti omast päris korralikult.
• Ja kui kohalik inimene annab väga tungivalt märku, et võiksid kuskilt ära minna, siis vähemalt meie pärast seda reisi pikalt vaidlema ei jääks.

Kõige olulisem: see on meie ühe reisi kogemus, mitte hinnang tervele Dominikaani Vabariigile. Meiega juhtus lühikese aja jooksul lihtsalt absurdselt palju asju.

Mõnusat reisi!