Autoga Eestist Kreekasse – roadtrip läbi Euroopa 12-aastase koeraga

Olime Maiduga aastaid mõelnud, et tahaks talvel pikemalt kuskil soojemas kohas olla. Aga alati oli mingi takistus – küll oli palju tööd, küll oli liiga palju koeri ja küll ei olnud raha.

2025. aasta oktoobris jooksis mulle juhuslikult ette üks majutuse pakkumine Kreekas Peloponnesose poolsaarel ning otsustasime, et tuleval talvel teeme ära. Planeerisime oma töid ja tegemisi vastavalt sellele, et hiljemalt veebruari keskpaigas sõidame minema. Eesmärk oli Kreekas kohapeal olla neli nädalat, lisaks sinna- ja tagasisõit.

Minu täiesti kindel tingimus oli, et Alice, meie 12-aastane Newfoundlandi koer, peab reisile kaasa tulema.

Alice oli õnneks reisimisega harjunud. Elu jooksul oli ta piisavalt palju erinevatel näitustel käinud ning tema kaugeim autoreis oli olnud Rumeeniasse. Seega ma väga ei muretsenud, kas ta autosõitu vastu peab. Pigem tuli välja mõelda, kuidas teha nii pikk reis vanale ja väga suurele koerale võimalikult mugavaks.

Ettevalmistused: marsruut, koera dokumendid ja auto

Alustasin planeerimist teekonna valimisest. Meie marsruudiks Eestist Kreekasse sai:

Eesti → Läti → Leedu → Poola → Slovakkia → Ungari → Serbia → Põhja-Makedoonia → Kreeka.

Seejärel tegin selgeks, millised vaktsiinid ja dokumendid peavad koeral sellise marsruudi läbimiseks olemas olema.

Kuna meie teekond läbis ka Euroopa Liitu mittekuuluvaid riike, pidi Alicel lisaks kehtivale marutaudivaktsiinile olema tehtud marutaudi antikehade tiitri test. Õnneks oli see talle tehtud juba aastaid tagasi, kui Ukrainas käisime, ning kuna ükski tema marutaudivaktsiin ei olnud vahepeal üle tähtaja läinud, kehtis varasem test ka meie reisi ajal.

Oluline: enne koeraga reisile minekut tasub alati kontrollida just oma marsruudile kehtivaid nõudeid. Need sõltuvad läbitavatest riikidest ning võivad aja jooksul muutuda. See, milliseid dokumente meilt tegelikult piiridel küsiti, on juba hoopis teine lugu.

Meie autoks on 2009. aasta Mazda 6. Järgmiseks oli vaja auto tehniliselt nii heasse seisukorda saada, et julgeksime sellega nii pika teekonna ette võtta. Viisime auto hooldusesse, lasime teha õlivahetuse ja kõik muud toimingud, mis vajalikuks osutusid.

Lisaks tuli naastrehvid lamellrehvide vastu vahetada.

Tagantjärele on päris naljakas mõelda, kui korralikult me enda arvates auto reisiks ette valmistasime.

Autoga Eestist Kreekasse – esimene päev teel

Startisime Eestist 14. veebruaril. Meie autoga Eestist Kreekasse sõit algas rahulikult ja esimeseks sihtkohaks oli Łomża Poolas.

Olime kokku leppinud, et teekond ise on ka osa reisist ning eesmärk ei ole võimalikult kiiresti kohale jõuda, vaid sõitu nautida. Tegime umbes iga 2–3 tunni tagant peatuse, et ise jalgu sirutada ja Alice pissile lasta.

Esialgse plaani järgi pidime tegema kolm vaheööbimist: Poolas, Ungaris ja Põhja-Makedoonias ning jõudma Chranisse 17. veebruari õhtul.

Majutused olin eelnevalt ära broneerinud, sest suure koeraga ei pruugi õhtul jooksvalt sobivat majutust leida. Lisaks vaatasin alati üle, kas majutus lubab koeri, kas kuskil on kirjas suuruse- või kaalupiirang ning kas lähiümbruses on park või muu sobiv koht, kus koeraga jalutada.

Esimesel päeval sõitsime Łomżasse Poolas. Jõudsime täiesti normaalsel ajal, sõime rahulikult õhtusöögi, jalutasime Alicega hotelli ümbruses ja läksime magama.

Teine päev – 30 kilomeetrit ja reisiplaan lendas vastu taevast

Hommikul ärkasime varakult, sõime hotelli hinnas sisaldunud hommikusöögi ning kell 8.40 olime juba teel Ungari suunas. Eesmärk oli jõuda Kecskeméti.

Enne kiirteele keeramist tankisime paagi täis. Ilma peatusteta oleks ees olnud 1082 km ja umbes 9 tundi 20 minutit sõitu.

Aga elul olid teised plaanid.

Olime sõitnud umbes 30 km, kui auto armatuuril lõi punase aku tule põlema.

Kiirteel lambist seisma ei jää, seega tõmbasime kõik elektritarbijad nulli ja hakkasime avatud silmadega esimest tanklat otsima. Minut pärast aku tule süttimist meenutas armatuur juba jõulupuud. Kõik võimalikud tuled põlesid, sooja õhku enam ei tulnud ja olukord muutus kiiresti üsna kriitiliseks.

Leidsime tankla ilmselt umbes 20 km jooksul.

Õnneks oli meil kaskokindlustus ja jäime kindlustuse saadetud autoabi ootama. Selgus, et generaatori rihm oli katki läinud.

Õues oli −13 °C ning üsna ruttu saime aru, et autos oodata ei kannata. Ostsime tanklast kuuma teed, selgitasime töötajatele olukorda ja küsisime, kas meie koer tohiks samuti bensiinijaamas sees oodata.

Lubati. Isegi vett pakuti talle.

Pühapäev Poolas suure koera ja katkise autoga

Pühapäev ja Poolas ükski remonditöökoda ei tööta.

Meile organiseeriti hotell Poola väikelinnas nimega Zambrów. Kahekesi polekski hullu, aga suure koeraga on kõik topelt keeruline.

Puksiiris on teadupoolest lisaks juhile vaid kaks istekohta. Suure surmaga mahutasime Alice enda jalge ette. Ta ise ei olnud sellest ideest just ülemäära vaimustuses. Alice armastas küll autosõite, aga seda eeldusel, et sai rahulikult Mazda pagasiruumis laiutada.

Meie majutuseks sai armas ja hubane butiikhotell Impresja Hotel and Restaurant. Majaperenaine oli Alicest väga vaimustuses ning juhtumisi olime tollel päeval hotelli ainsad külalised. Perenaine ise läks ära, selgitas meile, kuidas uksest sisse-välja saame, ja jättis telefoninumbri juhuks, kui midagi vaja peaks olema.

See ootamatu lisaöö maksis meile 76,84 €.

Esmaspäeva hommikul viidi meie Mazda 65 km kaugusele Białystoki Mazda esindusse remonti.

Meie jaoks oli pisut üllatav, et nii vana auto üldse esindusse viidi, aga ega me kurtnud. Jäime infot ja hinnapakkumist ootama.

Ise veel naersime, et kui ütlevad remondi hinnaks mitu tuhat eurot, siis ütleme neile, et jätke auto omale ja kutsume kellegi Eestist järele.

Hommikusöögil andis majaperenaine teada, et peaksime hiljemalt kell 12 välja kolima, sest selleks päevaks olid kõik toad täis broneeritud. Samas olid omanikud hästi armsad ja abivalmid ning ütlesid, et neil on veel üks maja, kus saame vajadusel ööbida. Pidime lihtsalt teada andma, kui auto asjus targemad oleme.

Kella 10 paiku sain kõne, kus mulle seletati väga autotehnilises inglise keeles, mis autol viga on ja mida oleks vaja teha. Olgem ausad, ma poleks poolest jutust ka eesti keeles aru saanud.

Igal juhul oli hinnapakkumine 1300 PLN ehk umbes 300 eurot. Öeldi, et pärast selle vea parandamist saavad nad alles mootorit testida, et kontrollida, ega ülekuumenemine muud kahju tekitanud. Kõigi eelduste kohaselt oli lootust auto viie tunni jooksul tagasi saada ja edasi liikuda.

Andsin tööks rohelise tule.

Lõplik summa, mis remondi eest kaardilt maha läks, oli 296,56 €.

Aga kuidas saada 65 km kaugusele oma autoni?

Nüüd oli meil uus probleem: kuidas saada koos suure koeraga 65 km kaugusele Białystokisse oma autole järele?

Saatsin majutuse omanikule sõnumi ja küsisin, kas tal oleks mõnda tuttavat, kes oleks raha eest nõus meid ära viima. Meie õnneks selgus, et ta pidi ise poole tunni pärast Białystokisse sõitma ja oli nõus meid kaasa võtma.

Ootaja aeg on pikk.

Passisime nagu kodutud jobud Mazda esinduses ja ootasime infot. Esialgu lubatud kella 15 asemel tuldi meiega rääkima alles 16.45.

Õnneks vedas. Saime auto kätte ja mootor rohkem kahjustada ei olnud saanud.

Küll aga soovitas esindus meil lähiajal mõlemad esimesed rattalaagrid ära vahetada.

Me olime omast arust auto vahetult enne ärasõitu korda teinud ja laagrite undamist polnud nagu tähele pannud. Ainult summuti lärises hirmsasti, aga seda me teadsime niigi.

Tagantjärele tarkusena võin öelda, et see, mida me summuti lärisemiseks pidasime, oli tegelikult hoopis rattalaagrite undamine.

Plaanidest loobumine viis meid kogemata hoopis teise Poolasse

Kuna saime auto nii hilja kätte, otsustasime veel üheks ööks Poola jääda.

Plaan oli jõuda võimalikult Tšehhi piiri lähedale, et sealt järgmisel hommikul Ungari suunas startida. Otsisin kaardilt teele jäävaid asulaid ja vaatasin paralleelselt Bookingust majutusi.

Leidsin sobiva koerasõbraliku majutuse, panin täpse aadressi Waze’i ja sõitsime rõõmsalt edasi.

Lõpuks majutusse jõudes selgus, et olin midagi korralikult puusse pannud ja olime omadega hoopis Poola-Slovakkia-Ukraina piiri lähedal.

Sellega oli meie ilus plaan vältida kurvilisi mägiteid ja eelistada kiirteid igal juhul luhta läinud.

Meie hotell Midas Strzyżów oli tegelikult väga hubane ja majutuse hinnas sisaldus ka hommikusöök kõrvalasuvas restoranis. Tänu sellele vingerpussile nägin Poolat hoopis uue nurga alt ning läheksin sinna piirkonda hea meelega tulevikus tagasi.

See oli teine autoremondi tõttu tekkinud lisaöö ning maksis 64,72 €.

Hommikul jalutasime Alicega linnavahel ja sellest jäi kuidagi eriti mõnus talvine tunne südamesse.

Teemaksud ja vinjetid – asi, millega tasub enne reisi arvestada

Selleks hetkeks hakkasime jõudma riikidesse, kus tuli järjest rohkem arvestada kiirteemaksude ja vinjettidega.

Meie reis toimus 2026. aasta veebruaris-märtsis, seega allpool toodud summad on need, mida meie reisi ajal tegelikult maksime. Teemaksud ja vinjettide hinnad muutuvad ning enne enda reisi tasub alati kehtivad hinnad üle kontrollida.

Meie teekonna jaoks ostetud vinjetid ja teel makstud teemaksud olid:

Tšehhi vinjett: 9,60 € – kasutamata
Slovakkia 1. vinjett: 8,10 € – kasutamata auto rikke tõttu
Slovakkia 2. vinjett: 8,10 €
Ungari: 18,48 €
Serbia: 25,17 €
Põhja-Makedoonia: 2,29 €
Kreeka: 71,85 €

Kokku: 143,59 €

Tšehhi vinjeti olime ostnud esialgse plaani järgi, kuid pärast auto remonti ja kogu marsruudi muutumist me Tšehhist lõpuks läbi ei sõitnud. Esimene ühepäevane Slovakkia vinjett läks samuti raisku, sest auto rikke tõttu ei jõudnud me selle kehtivusajal Slovakkiasse. Seega kulus kahe kasutamata jäänud vinjeti peale kokku 17,70 €.

Lätis, Leedus ja Poolas meil tavalise sõiduautoga eraldi kiirteemaksu tasuda ei tulnud.

Poolas on sõiduautode teemaksusüsteem natuke keerulisem kui lihtsalt „osta riigi vinjett“. Sõiduautoga sõltub tasu konkreetsest kiirteelõigust ja selle haldajast. Meie ühtegi tasulist lõiku ei kasutanud.

Slovakkias ja Ungaris kasutasime e-vinjette, Serbias, Põhja-Makedoonias ja Kreekas aga maksime teemakse vastavalt läbitud teedele.

Praktiline soovitus: vinjette ostes tasub kasutada riikide ametlikke müügikanaleid. Google’i otsingus tuleb välja hulgaliselt vahendajaid, kes müüvad sama vinjetti teenustasuga kallimalt.

Kui plaan A on juba nagunii surnud

Jätkasime oma teekonda Ungari suunas.

Selleks ajaks olid kõik meie varasemad majutused ja teekonnaplaanid juba nahka läinud, seega otsustasime, et mis seal ikka – broneerime jooksvalt ja saab mis saab.

Panime Waze’i sihtkohaks lihtsalt meie Kreeka majutuse ja otsustasime, et sõidame nii kaua, kui jaksame, ning vaatame jooksvalt, kuhu õhtuks jõuame.

Samal ajal üritasime leida remonditöökoda, kus saaks autol esimesed rattalaagrid ära vahetada. Paar töökoda ei vastanud üldse ning need, kes vastasid, ütlesid kas, et neil pole aega, või oli varuosa tarneaeg arulagedalt pikk.

Slovakkia otsustas, et meil on liiga uued rehvid

Sõitsime siis rõõmsalt Poola-Slovakkia-Ungari suunal, kui ühel hetkel oli Slovakkias keset 90 km/h ala maanteel hiiglaslik löökauk.

Näha oli seda täpselt siis, kui teha polnud enam midagi. Vastassuunas oli rekka ja nii me sealt pauguga läbi lendasime.

Paugu tagajärjel lendas kindalaegas lahti, Maidu telefon hoidjast põrandale ja järgnes Maidu vandumine.

Tõmbasime esimesel võimalusel tee äärde, et rehvi kontrollida, ja oh seda rõõmu – muhk üleval.

Olime päev enne Eestist ärasõitu ostnud naastrehvide asemele uued lamellrehvid.

Ega siis rikkus pole häbiasi, ostame veel ühed…

Jälgisime edaspidi iga peatuse ajal, ega rehv hullemaks pole läinud. Õnneks püsis olukord stabiilne ja jõudsime Ungarisse hotelli, mille olin meile tee peal broneerinud.

Üks öö kahele koos hommikusöögiga maksis 79 €, aga Alice eest küsiti veel 28 € lisaks.

Hommikusöögi valik oli pigem tagasihoidlik ja õhtusöök restoranis täiesti keskpärane, aga pigem kallis.

Ütleme nii, et sinna me tagasi ei läheks.

Ungarist Serbia kaudu Põhja-Makedooniasse

Järgmisel hommikul võtsime suuna Põhja-Makedooniasse.

Rattalaager ja rehv olid jätkuvalt vahetamata ning kohati oli sõites tunne, nagu lendaksime lennukiga, sest müra oli vägev.

Aga kuna jätkuvalt polnud ükski töökoda meile adekvaatset aega pakkunud, sõitsime tuima edasi ja lootsime parimat.

Olin varem Alicega spetsiaalselt koertele näitusereise korraldava firmaga erinevaid piiripunkte ületanud, aga iseseisva autoreisijana mul koeraga EL-i välispiiri ületamise kogemus puudus.

Ei osanud kuidagi prognoosida, kaua võiks Ungarist Serbiasse piiriületus aega võtta, arvestades, et Serbia ei ole Euroopa Liidu ega Schengeni liige.

Reaalsuses läks koos ootamisega umbes viis minutit.

Koer ei huvitanud kedagi.

Üle pika aja saime ka passidesse templid.

Serbia üllatas meid positiivselt. Kuidagi väga mõnus vibe oli, teed olid väga heas seisukorras ja üleüldiselt tekkis tunne, et siia tahaks kunagi tagasi tulla. Tegime Serbias paar sirutuspausi, aga üldiselt sõitsime riigist lihtsalt läbi.

Serbia-Põhja-Makedoonia piiril läks tsipa kauem aega. Küsiti, kuhu läheme ja kauaks, ning taheti ka autosse sisse vaadata.

Ametnik viskas Alicele pilgu peale, kiitis, et ilus koer, aga tema pass ei pakkunud kellelegi huvi.

Põhja-Makedoonias ööbisime Velese linnas, mis asub umbes riigi keskel. Meie hotell International Palace oli Velese südalinnas.

Ungariga võrreldes olid hinnad palju soodsamad ja Alice eest ei küsitud üldse lisatasu. Samuti pakuti, et soovi korral võime koera restorani kaasa võtta.

Ei tundnud selleks mingit vajadust. Jätsime ta hotellituppa magama ja rõõmustasime, et meil on ka vanast peast lõpuks koer, keda saab üksinda hotellituppa jätta.

Olime Alicega üsna mitmes hotellis ööbinud ja varasemalt oli ta üksinda tuppa jäädes alati ennast toast välja lasknud. Nüüd, 12-aastasena, suutis ta lõpuks rahulikult magada ega genereerinud sigadusi.

„Aga meil ei küsitud kordagi koera dokumente“

Selleks hetkeks olime ületanud juba mitu riigipiiri ja Alice’i dokumente ei olnud keegi kordagi näha tahtnud.

Ka hiljem Kreekasse sisenedes ei küsitud neid.

See ei tähenda, et koeraga võiks vajalikud dokumendid tegemata jätta.

Meil olid Alice’i pass, kehtiv marutaudivaktsiin ja meie marsruudil vajalik marutaudi antikehade tiitri testi tulemus olemas. See, et ükski ametnik neid kontrollida ei soovinud, oli lihtsalt meie konkreetse reisi kogemus.

Piirikontroll võib järgmisel korral olla täiesti teistsugune ning „eelmisel piiril ka ei küsitud“ ei aita kuigi palju, kui sinu koeral nõutud dokumenti tegelikult pole.

Seetõttu kontrolliksin enne koeraga sellisele reisile minekut alati iga läbitava riigi kehtivaid ametlikke sisenemis- ja tagasipöördumisnõudeid, eriti juhul, kui marsruut viib vahepeal Euroopa Liidust välja.

Viimased 950 kilomeetrit

Velese hotellist oli Kreeka piirini jäänud umbes 100 km.

Aga Kreeka ise on üsna suur.

Meie majutusse Chranis oli veel umbes 950 km, mis tähendas ilma pausideta ligikaudu 9 tundi ja 15 minutit sõitu.

Võtsime majutusega ühendust ja küsisime, kas on okei, kui jõuame õhtul hilja. Õnneks oli. Kui poleks olnud, oleksime veel ühe peatuse kuskil Kreekas teinud.

Esmamulje Kreekast oli väga positiivne.

Piiriületus tagasi Euroopa Liitu läks sujuvalt. Korra küsiti, mis meil autos on, aga koer ja tema dokumendid ei pakkunud jätkuvalt mitte kellelegi huvi.

Kreeka teed olid üldiselt head, kuigi esimesed umbes 100 km pärast Põhja-Makedooniast Kreekasse jõudmist olid omamoodi.

Kiirusepiirang 120 km/h kohtades, kus oli 1+1 sõidurida, ja 90 km/h kohtades, kus oli 3+3 sõidurida.

1+1 ridadega kohtades tehti tee kohati neljaks. Edasi oli sõit juba pigem sujuv.

Tegime Maiduga diili, et tema sõidab hommikupoole, kui väljas on valge, ja mina õhtupoole, kui hakkab pimedaks minema.

Seda sel põhjusel, et Maidul kipub hämaras tekkima „kanapimedus“ ja ta teeb igasuguseid imelikke asju roolis.

Kuna kõrvalistuja pidurid ei tööta, on mul turvalisem ja enesekindlam pimedas ise roolis olla.

Alates Poolast oli kiirteedel lubatud sõidukiirus sageli 130 km/h, aga arvestades meie auto tehnilist seisukorda selleks hetkeks, me naljalt üle 115 km/h ei sõitnud.

Lõpuks kohal – Chrani

Chrani on väike külake Peloponnesose poolsaarel Kalamata piirkonnas.

Meie majutus oli Elena Bungalows, mida haldasid eestlased. Meid võeti sõbralikult vastu ning tunti ka huvi, kus meie lubatud must karvane sõber on.

Saime bungalow võtmed kätte, vaatasime põhiasjad üle ja hakkasime asju lahti pakkima.

Olime lõpuks kohal.

Oli 19. veebruari õhtu ja kell oli umbes 22.45. Esialgse plaani järgi oleksime pidanud Chranisse jõudma juba 17. veebruari õhtul. Auto rike oli meie teekonnale lisanud kaks päeva.

Võtsime reede ja laupäeva rahulikult sisseelamiseks ja töömeilides tulekahjude kustutamiseks.

Reedel käisime lähimas suuremas linnas Messínis Lidlis ja ostsime kõike eluks vajalikku kokku.

Ülejäänud reede ja laupäeva vegeteerisime niisama oma majakeses ning elasime vaikselt Kreeka rütmi sisse.

Eestist Kreekasse sõit numbrites

Pärast reisi võtsin pangaväljavõtted ette ja vaatasin üle, kui palju meie autoga Eestist Kreekasse sõit tegelikult maksma läks.

Sõiduaeg: 14.–19. veebruar 2026
Sõidupäevi: 6
Vaheööbimisi: 5

Kütus: 425,90 €
Teemaksud ja vinjetid: 143,59 €
Majutused: 365,37 €
Söök, kohv, joogid ja teepealsed ostud: 244,76 €
Ootamatu autoremont Poolas: 296,56 €
Airalo eSIM: 10 €

Kokku: 1486,18 €

Kõik ei läinud muidugi päris plaanipäraselt. Auto rikke tõttu tekkis meile kaks lisaööbimist: Impresja Hotel and Restaurant 76,84 € ja Midas Strzyżów 64,72 €. Lisaks läksid raisku Tšehhi vinjett 9,60 € ja esimene Slovakkia vinjett 8,10 €.

Koos 296,56 € autoremondiga tähendas meie Poola seiklus otseseid lisakulusid kokku 455,82 €.

Kui need kulud maha arvestada, oleks sama teekonna realistlik kulu ilma auto rikketa olnud umbes 1030 € kahele.

Ja tõenäoliselt oleksime selle asemel, et kuus päeva mööda Euroopat tiirutada, jõudnud esialgse plaani järgi Chranisse juba 17. veebruari õhtuks.

Aga teisalt poleks meil siis olnud lugu sellest, kuidas veetsime −13-kraadise ilmaga pühapäeva Poolas katkise autoga, Alice puksiirijuhi kõrval jalge vahel, ostsime kaks Slovakkia vinjetti ja jõudsime kogemata peaaegu Ukraina piirini.

Nii et vähemalt blogimaterjali saime oma 455 euro eest korralikult. 😄

Pärast nelja Kreekas veedetud nädalat oli lõpuks aeg kodu poole liikuma hakata – kuigi kõige otsemat teed me selleks just ei valinud. Meie teekond jätkus autoga Kreekast Eestisse läbi Albaania ja Itaalia, kuhu mahtusid paar päeva Himarës, Durrësest Barisse viiv praam ning täiesti planeerimata hilisõhtune peatus Veneetsias.

Kui plaanid ise Kreekasse reisida või tahad lugeda, kuidas meie teekond edasi kulges, leiad kõik meie Kreeka reisilood siit.