Müüsime oma kodu maha. Mis nüüd edasi?

Olime elukaaslasega juba viimased paar aastat arutanud, et äkki peaks maja maha müüma ja mõneks ajaks kuskile sooja kohta pikemale puhkusele minema, aga minul tekkis alati kerge hirm – ikkagi lapsepõlvekodu. Olin seal vanaema ja vanaisa juures veetnud kõik oma koolivaheajad ja nädalavahetused ning pärast vanavanemate surma sai sellest meie kodu. Kõhkles ka Mait, sest aastate jooksul olime maja renoveerimisega suure töö ära teinud. Nii see teema kord jälle päevakorda kerkis ja siis vaibus.

8.aprillil 2026, päev pärast Alicega hüvasti jätmist, tõusin hommikul üles ja ütlesin, et tunnen, et nüüd olen valmis maja maha müüma. Ma ei oska täpselt öelda, miks just siis see klõps ära käis, aga ilmselt oli mul alateadlikult varem ikkagi tunne, et kuidas ma selle vana koeraga kuskile üürikorterisse kolin. Ju siis oli õige aeg, sest pärast Alicega hüvasti jätmist tundsin, et üks suur etapp minu elus on läbi saanud ja niipea ma uut koera ei soovi.

Hakkasime vaikselt ettevalmistusi tegema. Koristasime keldrit, hävitasime üleliigseid asju ja viisime ära aianurgas vedelenud vanametalli. Oma otsusest ei kõssanud me kellelegi. Leppisime omavahel kokku, et kui maja müüdud saame, võtame aja maha, ostame üheotsapileti kuskile Ladina-Ameerikasse ja lihtsalt elame.

11.maiks olime jõudnud müügikuulutuse avaldamiseni. Eelmisel päeval olin emale teada andnud, et oleme otsustanud maja maha müüa, ja tema võttis uudise üllatavalt positiivselt vastu. Elukaaslase perekond ning ülejäänud sõbrad-tuttavad kuulsid otsusest Messengeris, kuhu saatsin kuulutuse lingi kirjaga: „Tegime ühe suure otsuse ja anname kõikidele korraga teada.“

Kui kuulutuse üles sain, tundsin küll, kuidas süda väriseb, aga olin kindel, et müük võtab aega. Lootsin, et ehk sügiseks saame maja müüdud ja koledate ilmade saabudes saame kodumaa tolmu jalge alt pühkida.

See, mis kuulutuse avaldamisele järgnes, oli midagi uskumatut. Esimese viieteistkümne minutiga oli viis huvilist, kes soovisid maja vaatama tulla. Esimene vaataja tuli juba paari tunni pärast ning esimese nädalaga käis maja vaatamas 12 perekonda.

Nädalaga oli maja broneeritud.

12.juulil andsime võtmed uutele omanikele üle. Need vahepealsed kaheksa nädalat läksid uskumatult kiiresti. Selle ajaga oli vaja terve elu jagu asju läbi sorteerida ja ära kolida. Paar korda tekkis küll tunne, et ku*rat, ma ei olnud valmis nii kiiresti müüma, aga liiga palju polnud aega analüüsida, sest tegu oli tehtud ning tuli pakkimise ja kolimisega tegeleda. Ja tegelikult andis suure osa ajast tegutsemiseks motivatsiooni teadmine, et sügisel lendame Ladina-Ameerikasse.

Enne maja uutele omanikele üleandmist pidasime maha ka ühe suuremat sorti kaks ühes peo – 9. juulil minu 34. sünnipäeva ja maja hüvastijätupeo. Korraldasin viktoriini ja panin kokku ka mälestusvideo majast. Nii mõnigi poetas videot vaadates pisara ja kuigi ma ennast suuremat sorti videograafiks ei pea, sai video külalistelt üllatavalt palju positiivset tagasisidet ning seda vaadati õhtu jooksul veel mitu korda.

Viimase peo ajaks olime juba suurema osa asjadest ära kolinud ja pakkinud. Pakkimata olid veel mõned riided, mida paari päeva jooksul vaja võis minna, külaliste voodipesud ning kogu köögiinventar, sest peo jaoks oli vaja nõusid, vaagnaid ja muud sellist.

Peojärgne päev läks suuresti pea parandamisele, aga laupäeval ja pühapäeval tegelesime hoolega kolimisega.

Viimane päev oli üsna emotsionaalne. Mina ei tahtnud ühtegi sõna rääkida, samal ajal käis Mait ringi ja korrutas, et nii kahju, nii ilus ilm ja see on täpselt selline ilm, millega ei tahaks kolida.

Ühel hetkel tundsin, et emotsioon saab mõistusest võitu. Läksin ja istusin hoovis päevitustoolile. Teadvustasin endale täielikult, et see on viimane kord, kui saan seda maja siit selle nurga alt vaadata, ning lasin pisaratel voolata.

Mait tuli ja istus vaikselt minu kõrvale.

Nii me seal umbes tunnikese istusime, kumbki omas mõttes, kuni olime mõlemad ennast piisavalt kogunud ja valmis maja üle andma.

Kuigi notaris oli kokkulepe, et peame maja üle andma hiljemalt 16. juulil, olin endale sihiks võtnud, et annan selle üle umbes nädal varem. Uutele omanikele ma igaks juhuks midagi ei öelnud, sest kui juhtumisi poleks jõudnud, siis teadsin, et see on meie puhver.

Kirjutasin pühapäeva õhtul uuele omanikule, et minu poolest on maja umbes tunni pärast üleandmiseks valmis. Näitasime viimased asjad ette, allkirjastasime üleandmisakti ning soovisime neile õnne uue kodu puhul.

Oli üsna kummaline vaadata, kuidas võõras inimene keerab ukse lukku ja mina sõidan maja eest minema täieliku teadmisega, et kui peaksin sinna tulevikus mingil põhjusel veel sattuma, olen ma külaline.

Kui maja broneeritud sai, tekkis kohe küsimus, kuhu me siis ise sügiseni kolime. Teadsime, et enne koledate ilmade saabumist me ära minna ei taha, lisaks on meil veel paar projekti pooleli, mille lõpetamine võtab samuti aega.

Erinevate elu keerdkäikude tõttu juhtus paari päevaga väga palju asju ja meile tekkis korter, kus ajutiselt peatuda.

Kolisime koos panipaikade ja keldriga umbes 150 m² majast 23,8 m² korterisse, kus lisaks meie asjadele on veel ühe täiskasvanud inimese asjad.

Hea ettevalmistus seljakotireisiks, sest võtsime kaasa vaid riided, mõned toidunõud ja hügieenivahendid. Külalistele mõeldud voodipesu viisime vaakumkottides hoiule, sest sellel pinnal meile kindlasti ööbivaid külalisi ei tule. Samuti panime hoiule jõulukaunistused, suure osa toidunõusid, suure tolmuimeja ja veel igasugust nipet-näpet, mida arvame tulevikus, kui jälle suuremal pinnal elame, kasutavat.

Oleme tänaseks korteris olnud nädala ja mahume üllatavalt hästi ära. Õnneks olen mina juba aastaid olnud väga minimalistliku loomuga – ma ei armasta šopata ja riideid on mul julgelt vähem kui Maidul. Mitte et Mait nüüd riietesse upuks, aga enamasti on naistel riideid rohkem kui meestel.

Ütlesin juba paar päeva tagasi Maidule, et olen meie otsusega nii rahul. Ma tunnen, kuidas ma täiesti naudin korteris elamist ja seda vabadust. Seda, et alateadlikult ei ole kogu aeg kuklas tunnet, et mine trimmerdama, korja õunu või vaata, kas robotmuruniiduk on jälle kuskile kinni jäänud.

Oleme peaaegu igal õhtul Maiduga jalutamas käinud. Täpselt nagu vanasti, kui korteris elasime. Erinevus on lihtsalt selles, et toona me pidime jalutamas käima, sest meil oli koer. Nüüd me tahame jalutamas käia.

On ülim vabadus ja rõõm teha asju, mida sa teha tahad, mitte neid, mida tegema pead.

8.novembril algab meie seiklus Ladina-Ameerikas. Meil on ostetud üheotsapilet Tallinnast Bogotásse. Valikus olid ka teised suurlinnad selles piirkonnas, aga otsuse langetasime puhtalt selle järgi, kuhu Tallinnast kõige mõistlikuma raha- ja ajakuluga saab.

Hetkel on meil planeeritud 41 päeva Colombias ja 19. detsembril lendame edasi Panamasse. Mis saab pärast seda, seda me veel ei tea. Ma tahan kindlasti kondikava enne äralendu paika panna, aga täna ma küll ei tea, millal me tagasi tuleme.

Esimest korda elus ei lähe me lihtsalt reisile, vaid päriselt teadmata, millal ja kust me tagasi Eestisse tuleme.