Autoga Kreekast Eestisse – tagasitee läbi Albaania ja Itaalia

Hakkasime autoga Kreekast Eestisse liikuma 23. märtsil. Eestist Kreekasse olime sõitnud teist marsruuti pidi ning teadsime juba reisi alguses, et tagasiteel soovime valida veidi teistsuguse marsruudi ja teha paaripäevase peatuse ka Albaanias.

Himarë kasuks rääkis mitu argumenti. Esiteks on tegemist piisavalt suure asulaga, et ka turismivälisel hooajal, nagu meie reisisime, olid seal avatud erinevad söögikohad ja toidupoed. Teine argument oli see, et Chranist Himaresse oli võimalik mõistliku ajakuluga ühe päevaga kohale sõita.

Kui olime kõikide oma uute sõpradega, kellega Kreekas kohtusime hüvasti jätnud, keerasime auto nina Albaania suunas ja alustasime koduteed. Pärast nelja nädalat Peloponnesose poolsaarel oli üsna kurb tunne ära sõita, sest ilmad läksid Kreekas iga päevaga järjest soojemaks, bungalow oli koduseks muutunud ja üleüldiselt oli meil seal nii mõnus seltskond tekkinud, et kuidagi ei kippunud jahedasse Eestisse.

Viimane peatus Kreekas – Rio kindlus ja Rio-Antirrio sild

Kuna meie suund oli Albaania poole, sõitsime Peloponnesuselt ära üle Rio-Antirrio silla. Mait oli roolis ja mina vaatasin Google Mapsist, kas midagi huvitavat meile tee peale jääb, kus tasuks peatus teha.

Üsna ruttu avastasin, et sild ise on üks suur vaatamisväärsus. Silla kõrval asub Rio kindlus, mis tundus piltide järgi samuti vaatamist väärt. Seega otsustasime, et teeme ühe pikema peatuse just seal kandis.

Meile kindluses jalutamine meeldis. Kuigi kohati toimusid seal rekonstrueerimistööd ja kõrgematele tornidele ligi ei pääsenud, sai sealt siiski vapustavalt ilusaid pilte Rio-Antirrio sillast.

Rio kindlus ise on tegelikult palju vanem, kui me sinna minnes arvasime. See ehitati juba 1499. aastal ning samal ajal rajati teisele poole väina ka Antirrio kindlus. Kahe kindluse ülesanne oli kontrollida kitsast sissepääsu Korintose lahte – laevad pidid sõitma otse kahe kindluse vahelt läbi. Tänu sellele hakati seda kohta kutsuma isegi „Väikesteks Dardanellideks“. Kindlus on sajandite jooksul korduvalt omanikku vahetanud ning olnud nii osmanite kui ka veneetslaste käes. Hiljem on seda kasutatud isegi vangla ja sõjaväelaagrina.

Päris äge on seal seistes mõelda, kui palju on sama koha tähendus viiesaja aastaga muutunud. Kunagi seisid kahel pool väina kindlused, mille ülesanne oli kontrollida, kes sealt läbi pääseb. Tänapäeval ühendab neid kahte kallast hoopis hiiglaslik Rio-Antirrio sild.

Ka sild ise on päris muljetavaldava looga. Idee Rio ja Antirrio sillaga ühendada käidi välja juba 19. sajandil, kuid valmis sai see alles 2004. aastal. Põhjus, miks selle ehitamine nii kaua ainult ideeks jäi, muutub üsna arusaadavaks, kui vaadata, kuhu see ehitatud on. Vesi on seal kohati umbes 65 meetrit sügav, merepõhi pehme ning piirkond maavärinaohtlik. Lisaks liiguvad Peloponnesos ja Mandri-Kreeka tektooniliste protsesside tõttu teineteisest aeglaselt eemale. Ehk ligi kolme kilomeetri pikkuse silla ehitamine sinna ei olnud just kõige lihtsam inseneriülesanne.

Meie jaoks oli sillal muidugi veel üks tähendus. Kui olime kindluse läbi jalutanud ja silla kõikvõimalike nurkade alt ära pildistanud, istusime uuesti autosse ja sõitsime sellest lõpuks üle. Sellega jäi Peloponnesos, mis oli olnud meie koduks viimased neli nädalat, päriselt selja taha.

Kaootiline piiriületus Albaaniasse

Jõudsime piiripunkti planeeritust pisut hiljem. Peatus Rio kindluse juures oli omajagu aega võtnud.

Kogu piiriületus oli uskumatult kaootiline. Järjekord Kreeka poolel oli üüratult pikk, mingit korda ega loogikat ei olnud ning Albaania numbrimärkidega autod sõitsid tohutult agressiivselt üksteisele sabasse. Vahele ei lastud mitte kedagi. Olen elus nii mõnelgi piiril olnud, aga see, mida seal kogesin, oli midagi enneolematut.

Kui lõpuks ametnikeni jõudsime, oli kõik väga sujuv. Visati korra pilk passidesse, lasti silmadega üle auto passi ja sooviti head teed. Kuna Kreeka poolel olime oma korda üle tunni oodanud, mõtlesime, et ka Albaania poolel läheb teist sama palju. Õnneks saime viie minutiga läbi ning nagu Kreekasse tulles, nii ka sealt ära minnes ei pakkunud koer ja tema dokumendid mitte kellelegi huvi.

Albaanias oli meil Himarë majutuseni jäänud vaid 91 km, aga sõiduaeg oli 2 tundi ja 14 minutit. See teeb keskmiseks kiiruseks umbes 40 km/h.

Sõitsime väga kurvilistel mägiteedel ja paraku oli see ka kõige kiirem viis kohale jõuda. Õues oli juba pime ning kuigi ChatGPT ja Google’i kohaselt läbisime ühtesid Euroopa ilusamaid vaateid, ei oska mina neid väiteid ei kinnitada ega ümber lükata, sest pimeduse tõttu ei näinud meie midagi.

Albaanias sõites märkasime üsna ruttu, et bensiinijaamu ja sobivaid peatuskohti koera välja laskmiseks ei tundu liiga palju olevat. Lõpuks leidsime ühe tankla, kus oli meeter korda meeter murulapp ja õnneks ka WC inimestele. Alice oli pisut segaduses, miks nii vähe muru, aga sai suure palumise peale oma pissi siiski tehtud.

Üleüldine õhtune vibe oli minu jaoks pisut kõhe. Ma ei saa meie paaripäevase Albaania kogemuse põhjal väita, et Albaania oleks ebaturvaline. Saan öelda ainult seda, kuidas mina ennast tundsin – üksinda ma koeraga jalutama minna ei julgenud. Palju oli näha just meeste kampasid, naisi väljas pigem ei kohanud.

Himarë ja elu koeraga keset kivitänavaid

Meie majutus Himares oli kahetoaline korter, mille olime rentinud Airbnb kaudu. Uus maja, tasuta parkimine garaažis, kaks suurt rõdu, pesumasin ja korralik köök.

Murulappi Alice pissitamiseks oli aga keeruline leida. Enamik kohti olid eravaldused. Meie maja kõrval oli väike võpsik ja seal saime lõpuks koera nõusse, et ta ka nr 2 ära teeks. Järgmised päevad käiski ta täpselt sama koha peal hädal.

Ärkasime esimesel hommikul üsna vara. Alice ajas meid juba kuue ajal üles, et pissile minna. Vaatasime aknast välja ja tegelikult oli asukoht päris mõnus. Meri oli väga lähedal ja suvel oleks see peatumiseks ideaalne koht, sest rannani oli vähem kui viis minutit jalutada.

Läksime ümbruskonda uurima. Muruplatse Albaanias meie trajektooril väga ei kohanud. See on selline asi, mida ma lihtsalt turistina ilmselt tähele ei panekski, aga koeraga reisides on see väga oluline.

Ühel hetkel astus Alice paar sammu mingi tasulise parkla territooriumile ja kuulsin kuskilt aknast sõimamist. Hetk hiljem sain aru, et sõimati mind, sest olin lubanud koeral kaks sammu muru peale astuda. Oh jah. Jättis natuke mõru maigu suhu ja meenutas Eestis kortermajade vahel jalutamist, kus kunagi ei tea, millise akna pealt keegi su tegevust parasjagu valvab.

Albaania on kindlasti üks nendest riikidest, kuhu ma koeraga reisida ei soovitaks. Vähemalt meie kogemuse põhjal ei tundunud see üldse koerasõbralik.

Pärast jalutuskäiku käisime läheduses asuvas toidupoes ja seejärel tegime hommikusöögi. Selleks ajaks, kui söönuks saime, oli õues meeldivalt soojaks läinud. Avastasime, et rõdul on mõnusalt tuulevaikne, ning otsustasime seal paar tundi päikest võtta.

Samal ajal otsisin mina, mida huvitavat võiks Himares vaadata. Google’i arvustuste järgi oli Himarë kindlus üks selline koht, kuhu tasuks minna. Väidetavalt pidi seal olema ka kohvik, mille terrassilt avanevad ilusad vaated, aga ma ei uskunud, et see hooajaväliselt lahti on.

Himarë kindlus

Pärastlõunal võtsime ette jalutuskäigu kindlusesse. Meie majutusest oli sinna 2,5 km ja poolel teel jõudsime järeldusele, et targem oleks olnud autoga minna, sest kõnniteid valdavalt ei olnud ja kindlus asus mäe otsas. Aga enam polnud midagi teha – tuli lihtsalt edasi minna.

Kohale jõudes selgus, et piletit ei ole vaja osta. Läksime mööda erinevaid radu ja vaated olid tõesti vapustavalt ilusad.

Minu suureks üllatuseks oli arvustustes mainitud kohvik täiesti olemas ja isegi avatud. Tasumine toimus ainult sularahas ning kuna me polnud endale paariks päevaks lekke vahetanud, võeti ilma igasuguste probleemideta vastu ka eurosid. Ostsime kumbki külma joogi ja nautisime vaadet. Tõepoolest imeilus ja igati külastamist väärt.

Himarë kindlus pole tegelikult ainult üks vana kindlus, vaid terve ajalooline linnake, mille ajalugu ulatub tuhandete aastate taha. Kindlustatud asula oli selle mäe otsas olemas juba vähemalt 4. sajandil eKr ning antiikajal tunti Himarët Chimera nime all. Asukoht polnud valitud juhuslikult – kõrgelt mäelt sai kontrollida mööda rannikut kulgevat teed ning tänapäeval tähendab see külastajale lihtsalt uskumatult ilusaid vaateid Joonia merele.

Kindlusemüüride vahel on siiani vanu kivimaju, kitsaid tänavaid ja kirikuid ning eriti äge on see, et tegemist pole ainult varemetega – osa vanalinnast on tänaseni asustatud.

Albaania loodus on väga ilus ja tahaksin kindlasti kunagi Albaaniat pikemalt külastada. Eelistaksin pigem lennata ja siis lennujaamast auto rentida. Kuigi teed ja liikluskultuur on pisut harjumatud, polnud midagi üleliia hirmutavat. Eks meil oli muidugi ka Kreeka mägiteedest põhi all.

Miks minna otse, kui saab ka ringiga?

Meil oli korter Himares broneeritud 23.–26. märtsini. Arutasime, kust kaudu oleks kõige parem edasi liikuda. Albaania teed olid meile juba saabumispäeval näidanud, et vahemaa ei pruugi kilomeetrites üldse pikk olla, aga sõiduaeg võib sellest hoolimata olla mitu tundi.

Ühel hetkel märkasin, et Durrësest läheb praam Itaaliasse Bari sadamasse. Käisin Maidule idee välja – mis oleks, kui läheks hoopis Itaalia kaudu koju?

Kumbki meist ei olnud varem Itaalias käinud ja see tundus suurepärane võimalus veidike Itaalia vibe’i tunnetada.

Maidule mõte meeldis. Itaalia kasuks rääkis päris mitu asja. Peamine oli see, et meil oleks ainult üks piiriületus veel. Edasi oleksime juba Euroopa Liidus ja saaksime riikide vahel vabalt sõita. Lisaks väldiksime nõnda poolt Albaaniast ja terve Montenegro mägiteid. Kilomeetreid tuli Itaalia kaudu küll pisut rohkem, aga ajaliselt oli seis enam-vähem sama.

Ainus miinus oli see, et praam väljus 25. märtsi õhtul kell 23.00 ehk pidime ühe juba makstud öö Albaanias korstnasse kirjutama. Samas ei tundunud väga oluline, kas magame praamis või korteris. Lihtsalt ühel juhul liigume samal ajal juba sihtpunktile lähemale.

Otsustasime, et teeme ära. Miks minna otse, kui saab ka ringiga?

Praamipilet Durrësest Barisse maksis kahele 260 € ja koera eest lisatasu maksma ei pidanud.

Ühtlasi otsustasime, et Alice jääb laevasõidu ajaks autosse. Ma tean, et see on nii mõnegi meelest ebapopulaarne otsus, aga olen veendunud, et tema seisukohalt oli see parim lahendus. Kajutitesse pääses järskudest treppidest, aga Alice oli juba vana ega jaksanud neist väga käia. Samas oli ta suur koer, keda poleks olnud väga kerge ka süles mööda laeva tassida.

Lisaks oleks ta meid kajutis kuue paiku üles ajanud ja pissile küsinud. Tõenäoliselt poleks tal veel mingit suurt häda olnud, aga ta oli lihtsalt sellise rütmiga Kreekas harjunud. Laevas poleks mul aga olnud teda kuskile pissile viia, sest sellist koerte WC-d nagu Tallinki laevadel me seal ei näinud.

Seega jäi Alice laevasõidu ajaks autosse. Kui me hommikul sadamasse jõudsime ja autosse läksime, magas tema õndsat und ja polnud tal häda midagi.

Laevasõit ise oli üsna elamustevaene. Kõige meeldejäävam oli tänu oma hinnale friikartulitega praad, mille eest kahe peale maksime koos jookidega 48,50 €.

Väljumisaegadest Vahemere riikidele kohaselt väga kinni ei peetud ja naersime, et kellaaeg on pigem soovituslik. Esialgse info kohaselt pidi laev väljuma kell 23.00, aga kell 00.30, kui meie alla andsime ja kajutisse magama läksime, polnud see ikka veel välja sõitnud. Samas tegi laev öösel päris korralikult aega tagasi ja jõudsime hommikul üheksaks Barisse.

Itaalia – täielik vastand Albaaniale

Läbisime passikontrolli, sõitsime sadama alalt välja ja tegime esimese murututaka juures peatuse, et Alicele hommikusöök anda ja ta pissile lasta. Pissimisega polnud tal kuskile kiiret – nuusutas tükk aega rohuliblesid, enne kui lõpuks maha kükitas.

Itaalias meil otseselt sihtkohta ei olnud. Teadsime, et sõidame nii kaugele, kui jaksame, ja siis vaatame jooksvalt majutuse.

Ühel hetkel avastasin, et meie tempos sõites jõuaksime umbes kella 21 ajal Veneetsia kanti. Leidsin sobiva majutuse 20 km kaugusel Veneetsiast, kus koer oli lubatud. Lisaks tekkis idee, et viime koera ja asjad majutusse ning lähme siis õhtusesse Veneetsiasse jalutama.

Meie majutuseks sai Hotel Villa Braida, mis oli väike mõisahotell suure rohelise pargialaga. Öö hind oli 80,97 € koos hommikusöögiga ja Alice eest maksime 20 € lisaks, aga see oli tõesti ülimõnus ja stiilne hotell. Hommikusöök oli samuti väga maitsev ja valikut oli piisavalt.

Alicele meeldis seal väga jalutada. Pärast Albaania kivitänavaid oli suur roheline park puude ja põõsastega koera jaoks nagu paradiis. Soovitan Hotel Villa Braidat julgelt nii koeraomanikele kui ka ilma koerata reisijatele, kes tahavad Veneetsiat külastada, aga mitte Veneetsias sees ööbida.

Itaalia on julgelt kõige koerasõbralikum riik, kus olen koeraga käinud. Meie teele ei jäänud ühtegi kohta, kus oleksime märganud, et koer oleks keelatud. Kiirteeäärsetes tanklates olid isegi koerte jalutusaedikud koos puhta vee kraaniga.

Tanklatesse sisse võis samuti koeraga minna, aga kuna meie reis oli märtsi lõpus ja õues ei olnud veel nii palav, et koer ei saaks autos oodata, ei hakanud mina suurt koera sisse vedama.

See oli meie esimene kord Itaalia vibe’i tunnetada, sest kumbki meist ei olnud varem Itaalias käinud. Meile Itaalia väga meeldis. Kõik olid nii sõbralikud ja isegi kui sõnadega ennast selgeks teha ei osanud, sai žestikuleerides kõigest aru.

Hilisõhtune Veneetsia

Hilisõhtune Veneetsia on samuti midagi, mida soovitaksin väga. Kuigi mul päevase Veneetsiaga võrdlust ei ole, meeldis mulle väga see, et rahvast oli võrdlemisi vähe. Sai rahulikult omas tempos jalutada ja meelepärastes kohtades pilte teha.

Veneetsia ajaloolisse keskusesse autoga sõita ei saa. Parkisime auto parkimismajja, mille eest maksime 15 €, ja läksime vaatama peamisi vaatamisväärsusi, mille olin endale kaardile märkinud.

Üks õige Veneetsia elamus peaks ilmselt sisaldama ka gondlisõitu, aga meie kahekesi 100 € ühe sõidu eest maksta ei raatsinud. Seega võtsime viimase vaatamisväärsuse juurest hoopis veebussi, millega sõitsime linna algusesse tagasi. Kahe pileti eest maksime kokku 19 €. See oli väga mõnus kogemus ja soovitan julgelt ka teistele, kes privaatse gondlisõidu eest kallist raha maksta ei soovi.

Jõudsime hotelli tagasi lõpuks alles poole kahe ajal öösel. Käisime kiiresti Alicega pissil ja jäime kohe magama. Olime väsinud, aga äärmiselt rahul.

Kokkuvõttes oleme üli rahul, et otsustasime selle õhtuse Veneetsia külastuse ette võtta. Sellest sai raudselt meie tagasisõidu üks highlighte.

Itaaliast Poola

Pärast hommikusööki jätkasime teekonda kodu poole. Mõtlesime, et püüame sõita kuskile Tšehhi keskele või Poola-poolsesse ossa. Mait alustas sõitmisega ja mina võtsin õhtul üle.

Olime juba üsna Tšehhi lõpus, kui tegime tanklas peatuse, et Alicele süüa anda ja ise tualetti kasutada. Vaatasin, kas mõni hommikul salvestatud majutustest on veel saadaval. Selgus, et ei olnud, seega pidin käigu pealt uue otsima.

Leidsin sobiva koha Gliwices Poolas, umbes 50 km kaugusel Tšehhi piirist.

Meie majutuseks sai Hotel & Spa Biały Dom. Mul pole vist kunagi kusagil nii suurt voodit olnud nagu selles hotellis. Esimese hooga mõtlesin, et äkki oleme saanud vale toa, sest see oli kuidagi väga suur ja uhke selle kohta, et olime lihtsalt koeraga üheks ööks läbi sõitmas.

Selgus, et olime saanud toa upgrade’i, sest mul oli Bookingus Genius 2 tase.

Hotelli hoov oli nagu Itaaliaski suur ja roheline ning koerale ülimõnus jalutamiseks. Mulle meeldis eriti see, et kuigi jõudsime alles õhtul pimedas, oli park valguskettidega valgustatud ja ei pidanud jalutamiseks taskulampi kasutama.

Tegelikult on hotellil ka spa-osa, aga kuna meie jõudsime õhtul hilja ja sõitsime hommikul vara ära, jäi see meil kasutamata. Öö maksis kahele umbes 82 € koos väga viisaka hommikusöögiga ja koera eest lisatasu ei küsitud.

Viimane öö Lätis ja lõpuks koju

Hommikul startides oli meil koduni jäänud umbes 1300 km. Teoreetiliselt päevaga sõidetav, aga kuna Poola on Eestist tund aega taga ja sellesse päeva jäi ka kevadine kellakeeramine, oleksime tegelikkuses kahe tunni võrra kaotanud. Seega ei hakanud me vägisi koduni pressima.

Lisaks oli meil kodus külmkapp tühi ja toad külmad. Oleksime jõudnud koju kolme-nelja ajal öösel ja see ei tundunud üldse mõistlik.

Palju mõistlikum tundus veel üks öö Lätis Bauskas magada ja siis normaalsel ajal päeval koju jõuda. Nii me lõpuks tegimegi ja jõudsime koju pühapäeval umbes kella 15 ajal.

Koju jõudes valdasid meid kahetised tunded. Ühest küljest oli tore oma valget ja ilusat kodu jälle näha, teisalt aga oli mingi osa südamest kuskile tee peale maha jäänud. Ainsana paistis siirast rõõmu kodus olemisest tundvat Alice.

Viimane teepealne peatus oli meil Pärnus, kus käisime söömas, ja seejärel ütlesime Alicele, et nüüd lähme koju. Alice oli tohutult tark koer. Ta sai väga hästi inimkeelsetest lausetest aru ja kui ta muidu terve reisi autos rahulikult magas, siis pärast seda lauset ajas ta ennast iga natukese aja tagant istuma, et vaadata, kas juba oleme kodus.

Koju jõudes läks ta jooksuga hoovi ja püherdas mõnuga. Oli näha, et ta tõesti nautis kodus olemist.

Tagantjärele on mul eriti hea meel, et Alice meiega sellele reisile kaasa tuli. Ta oli selleks ajaks juba 12-aastane ja me teadsime väga hästi, et ühiseid päevi on meil ees vähem kui selja taga. Seda, kui vähe neid tegelikult jäänud oli, me muidugi ei teadnud.

Jõudsime koju 29. märtsil. Selleks hetkeks oli meil selja taga kuus nädalat, umbes 10 500 kilomeetrit ja 13 erinevat riiki. Kõige üllatavam oli see, et pärast koju jõudmist tundus Alicel olevat isegi rohkem energiat kui enne reisi. Käisime temaga iga päev jalutamas ja miski ei andnud meile põhjust arvata, et aega on jäänud vaid loetud päevad.

7. aprillil, vaid üheksa päeva pärast koju jõudmist, pidime Alicega igaveseks hüvasti jätma.

Autoga Kreekast Eestisse sõit numbrites

Pärast reisi võtsin taas pangaväljavõtted ette ja vaatasin üle, kui palju meie autoga Kreekast Eestisse sõit tegelikult maksma läks.

Sõiduaeg: 23.–29. märts 2026
Sõidupäevi: 7
Vaheööbimisi: 6

Kütus: 382,71 €
Teemaksud ja vinjetid: 142,06 €
Majutused: 423,85 €
Durrës–Bari praam: 260,00 €
Söök, kohv, joogid ja teepealsed ostud: 267,90 €
Söök ja joogid Durrës–Bari praamil: 48,50 €
Veneetsia parkimine ja ühistransport: 34,00 €
Airalo eSIM: 17,50 €

Kokku: 1576,52 €

Tagasisõidu kogukulu vaadates tasub aga arvestada, et see ei olnud kindlasti kõige odavam ega otsem viis Kreekast Eestisse sõita. Kõige loogilisem oleks olnud sõita tagasi enam-vähem sama teed, mida mööda Kreekasse tulime.

Meie otsustasime aga teha kolmeks ööks peatuse Albaanias ning sealt edasi sõita praamiga Itaaliasse. Lisaks tegime täiesti planeerimata kõrvalepõike Veneetsiasse.

Ainuüksi Himarë majutus ja Durrës–Bari praam maksid kokku 431,86 €. Sinna lisandusid Itaalias sõitmisega seotud kütus ja teemaksud ning Veneetsia külastus. Seega ei tasu meie 1576,52-eurost kogukulu võtta kui hinda, millega peab arvestama igaüks, kes soovib autoga Kreekast Eestisse sõita.

Meie jaoks polnud tagasisõit enam lihtsalt võimalikult kiiresti punktist A punkti B jõudmine. Olime juba teel ja tahtsime enne koju jõudmist veel natuke ringi vaadata.

Kui tahad võrrelda, kui palju maksis sama reisi teine ots, panin eraldi kokku ka autoga Eestist Kreekasse sõitmise tegelikud kulud.

Kui palju maksis kogu kuuenädalane autoreis Kreekasse?

Kui kogu reis lõpuks kokku võtta, olime kodust ära kuus nädalat, sõitsime umbes 10 500 kilomeetrit ja läbisime 13 riiki.

Kulud jagunesid meil kolme suurema osa vahel nii:

Eestist Kreekasse sõit: 1486,18 €
31 päeva Peloponnesosel: ~3809 €
Kreekast Eestisse sõit: 1576,52 €

Kogu kuuenädalase reisi maksumus oli seega umbes 6872 € kahele ehk keskmiselt 156€ päevas.

Selles summas on sees kogu reis – majutused, kütus, teemaksud ja vinjetid, söök ja joogid, restoranid, praam, parkimine, igapäevased ostud ja tegevused. Lisaks sisaldab see kahte ootamatut autoremonti, millele kulus kokku ligi 620 eurot.

Kui autoremondid välja jätta, oleks kuue nädala kogukulu olnud umbes 6252 € ehk 142 € päevas kahele.

Kõige odavam reis see seega ei olnud, aga arvestades, et elasime üle kuu aja Kreekas, sõitsime läbi suure osa Euroopast ning olime kodust ära kuus nädalat, ei tundu summa mulle ka ebamõistlikult suur.

Kõige väärtuslikumat osa sellest reisist ei saa aga ühtegi kulutabelisse panna. Saime Alicega veel kuus nädalat koos olla, temaga läbi Euroopa sõita ja näidata talle Vahemerd, mägesid ja Kreeka päikest.