Kaks kuud Ladina-Ameerika reisini – mis on tehtud ja mis veel tegemist vajab?

Täna on väljalennuni täpselt kaks kuud. Ühest küljest tundub, nagu aega oleks maailmatuma palju, teisest küljest on tunne, et kohe ongi minek ja nii palju on vaja veel teha. Meie pooleaastase Ladina-Ameerika reisi planeerimine on kestnud juba mitu kuud ning suurem osa teekonnast on praeguseks paigas. Suures plaanis olen siiski väga elevil ja ootan meie seiklust juba väga.

Kui sa praegu loed ja mõtled, mis põhjusel keegi üldse pooleks aastaks Ladina-Ameerikasse läheb ja kust me selle jaoks raha saime, siis müüsime oma kodu maha, et võtta pisut hoogu maha ja igapäevarutiinist puhata.

Alguses mõtlesime, et vaatame reisil kõike jooksvalt, aga mingil hetkel sain aru, et turvalisuse seisukohast tahaksin selle teekonna pigem eelnevalt läbi mõelda. Lisaks olen ma lihtsalt seda tüüpi inimene, et oma sisemise rahu saavutamiseks pean teadma vähemalt seda, kuhu ma homme öösel magama lähen. Spontaansus on aeg-ajalt tore, aga pooleaastase reisi puhul täielik spontaansus mulle isiklikult ei sobi.

Kuidas pooleaastase reisi planeerimine üldse välja näeb?

Reisi planeerimist alustasin lennupiletite otsimisest. Võrdlesin paar nädalat üheotsapiletite hindu erinevatesse Ladina-Ameerika suurlinnadesse ning lõpuks osutus parimaks variandiks Tallinn–Bogotá lend vahemaandumisega Zürichis. Üheotsapiletid kahele maksid 1152,70 eurot.

Pärast lennupiletite ostmist järgnes suuremat sorti sihtkoha googeldamine: mida teha, kus peatuda, kuidas on lood turvalisusega jne. Leidsin väga palju erinevaid blogisid, kust sain ideid Kolumbia reisisihtkohtade külastamiseks. Ühel hetkel sain aga aru, et ainult lugemisest on vähe – ma lihtsalt ei suuda kogu seda infot meelde jätta.

Võtsin ChatGPT appi, kõrvale tühja Wordi faili ja hakkasin kirja panema, kus ööbime, kuidas sinna saame, palju miski maksab jne. Üsna ruttu sain aru, et selline reisi planeerimine võtab omajagu aega ja mõistlik oleks kogu reis ette läbi mõelda. Nii jääb kohapeal otsustamiseks pigem see, millisele ekskursioonile konkreetses piirkonnas minna või mida sel päeval teha, mitte see, kuhu me homme üldse edasi liigume.

Praeguseks võib öelda, et reisi kondikava on paigas. Teame marsruuti ja enam-vähem ka seda, millal tagasi Eestisse jõuame.

Meil on broneeritud peaaegu kõik lennud ja majutused viimase Ladina-Ameerika sihtkohani, milleks saab Peruu. Mul on endal juba idee, kust kaudu tahan Eestisse tagasi tulla, aga seda ma veel ei avaldaks. Samuti ei hakka ma praegu üles loetlema kõiki vahepealseid riike – natukene põnevust peab ju ikka jätma.

Ühtegi bussi, shuttle’it ega transfeeri ei ole ma veel broneerinud, sest nende nii pikalt ette ostmine ei ole otstarbekas. Mul on enda märkmetes olemas kondikava, kuidas erinevate sihtkohtade vahel liikumine võiks toimuda, aga nende broneerimisega tegeleme jooksvalt kohapeal.

Kava sai teadlikult koostatud nii, et me iga päev hullumeelselt ringi ei kappaks. Tahame ka lihtsalt hetke nautida ning võimalusel mitte iga päev majutust vahetada. Meie reisistiil ei saa olema kõige säästlikum backpacker-reis, aga samas ei ööbi me ka luksushotellides. Kuskil nende kahe vahepeal. Vahel oleme hostelites, vahel privaatsetes korterites, kus on pesumasin ja korralik köök.

Ja poole Kolumbia planeerimise ajal sain teada veel ühe asja – selles piirkonnas on tohutult palju konni. Minu jaoks on see päris suur probleem, sest mul on tohutu konnafoobia. Ma isegi ei oska seletada, miks, ja olen nüüd kõvasti endaga tööd teinud, aga majutusi broneerides olen siiski püüdnud valida kohti, kus neid tõenäoliselt toas või terrassil ei ole.

Eks näis, kui edukas see strateegia päriselus osutus.

Kui palju pooleaastane reis maksma läheb?

Reisi ette planeerimise üks suur pluss on see, et saan üsna täpse reisi eelarve paika panna. Kõigil reisiblogidel, mida olen lugenud, on minu jaoks üks suur miinus – väga vähesed ütlevad päriselt välja, kui palju nende reis maksma läks.

Mina olen otsustanud, et jagan avatud kaartidega, kui palju meil selle reisi jaoks raha kulub.

Meie esialgne plaan oli kulutada kuni 30 000 eurot, aga poole planeerimise ajal sain aru, et sellest jääb väheks. Kui oleksime tahtnud rangelt esialgse 30 000 euro piiridesse jääda, oleksime pidanud kas reisi lühemaks tegema, et jätkata soovitud reisistiiliga, või valima tunduvalt soodsamad majutused ning väga paljudest tegevustest loobuma.

Kuna ma ei soovinud kumbagi teha, olin nõus eelarvet tõstma.

Ma saan aru, et paljude inimeste jaoks võib see tunduda täiesti arulageda raiskamisena, aga ma tean ennast. Mul pole kunagi olnud kahju ühestki reisile kulutatud eurost. Raha tuleb ja läheb, aga elamused, mälestused ja kogemused, mis me selle reisiga saame, jäävad terveks eluks.

Kõige hullem, mis pärast reisi meiega juhtuda saab, on see, et maja müügist saadud rahast pole enam midagi alles ja peame tagasi tulles kohe tööle minema. Kas see pole mitte keskmise eestlase igapäev? Nii vaadates ei tundugi kõige hullem võimalik stsenaarium hirmus.

Seega on meie uus reisi eelarve 50 000 eurot.

Lennupiletid on tänaseks makstud. Samuti on makstud jõuludesse jääv Panama San Blasi ekskursioon. Peaaegu kõik broneeritud majutused on tasuta tühistamisega. Airbnb puhul toimub tasumine tavaliselt paar nädalat enne saabumist, Bookingu puhul mõnel juhul kohapeal ja mõnel juhul enne saabumist.

Jätsin teadlikult majutused kohe tasumata, kui selleks oli võimalus. Nii saab raha seni rahakogujas intressi teenida, selle asemel et olla mitu kuud varem broneeringute all kinni.

Ma loodan siiski, et saame 50 000 eurost soodsamalt hakkama, aga see selgub jooksvalt. Ja nagu juba ütlesin, tahan hiljem sama avatud kaartidega jagada, kui palju meil päriselt raha kulus.

Passid, viisad ja muu paberimajandus

Populaarne on reisi ettevalmistamisest kirjutades öelda, et esimese asjana tuleb kontrollida passi kehtivust. Ma ütlen ausalt – ma pole seda mitte kunagi enne reisi teinud, sest tean alati täpselt, mis kuupäevani mu pass kehtib. Maidu ja minu passid on väljastatud samal kuupäeval, seega tean ma ka tema passi kehtivust. Ja nii juba aastaid.

Kõik sihtkohad olen valinud arvestusega, et Eesti kodanikuna ei oleks meil vaja enne reisi viisat taotleda. Viisanõudeid on hea kontrollida Välisministeeriumi Reisi Targalt lehelt.

Tegelikult oli minu esialgses riikide valikus ainult üks riik, Nicaragua, mille puhul oleks tulnud sisenemisnõuetega rohkem tegeleda. Kuna see ei olnud mu nimekirjas mingi unistuste sihtkoht, ei viitsinud ma lõpuks isegi selgeks teha, kui keeruline sinna minek oleks, ja jätsin selle meie marsruudilt välja.

Passidest on meil koopiad Gmailis, aga ilmselt teen kaasa ka prinditud koopiad. Ma ei ole veel otsustanud, kuhu majutuste info offline salvestada. Samuti pole ma otsustanud, kas peaks Google Mapsist mõned piirkonnad offline alla laadima.

Kuna meil on plaanis eSIM aktiveerida juba enne äralendu, peaks idee poolest internet enamiku ajast olemas olema. Ladina-Ameerikas on muidugi kohti, kus levi ei pruugi olla, aga ma pole veel otsustanud, kas see on piisavalt oluline põhjus, et kogu majutuste ja transpordi info ka ilma internetita kättesaadavaks teha.

Kui kellelgi on sellega pikemalt reisides kogemusi, kuulan hea meelega soovitusi.

Reisimeditsiiniline nõustamine

Enne selle reisi planeerimist ei olnud ma isegi kuulnud, et on olemas selline asi nagu reisimeditsiiniline nõustamine. Kuna meie reis kestab natukene üle poole aasta ja sihtkohti on päris mitu, hakkasin varakult mõtlema, millised vaktsiinid sellise reisi jaoks tehtud võiksid olla.

Üsna pea selgus, et kollapalaviku vaktsiin on üks selline, mis võiks meil kindlasti olemas olla. Lisaks sellele, et kollapalavikku esineb osades meie sihtkohtades, võivad mõned riigid nõuda riiki sisenemisel vaktsineerimistõendit juhul, kui saabume kollapalaviku riskipiirkonnast.

Helistasin juuli keskel Lääne-Tallinna Keskhaiglasse, et meile Maiduga aeg kirja panna. Esimese aja saime 1. septembriks. Tegemist on tasulise teenusega ning kahele täiskasvanule koos tulles oli visiiditasu 90 eurot.

Üks asi, mida ma teistele kindlasti soovitaksin, on reisimeditsiiniline nõustamine piisavalt vara ära broneerida. Mina helistasin juuli keskel ja esimese aja saime alles poolteist kuud hiljem. Lisaks ei saa kõiki vaktsiine päris viimasel hetkel teha. Näiteks kollapalaviku rahvusvaheline vaktsineerimistõend muutub kehtivaks alles kümme päeva pärast vaktsineerimist.

Kuigi õige kabineti leidmine oli paras väljakutse, siis arst ise oli väga sõbralik ja abivalmis. Rääkisin talle meie plaanidest, sihtkohtadest ja haigustest, mille kohta olin ise teiste inimeste kogemuste põhjal uurinud. Samas sain päris palju olulist infot ka temalt – mida reisile kaasa võtta, millele erinevates piirkondades tähelepanu pöörata ja milliseid vaktsiine meie marsruudi puhul kaaluda.

Kuna meil on äralennuni veel aega, koostasime esimesel vastuvõtul vaktsineerimiskava ja võtsime mõne vaktsiini tegemise osas veel mõtlemisaega.

1. septembril tehti meile mõlemale kollapalaviku vaktsiin, mis maksis 50 eurot inimese kohta, ja A-hepatiidi vaktsiin, mis maksis 40 eurot inimese kohta. Lisaks väljastati meile rahvusvaheline vaktsineerimistõend, millest saab reisil peaaegu sama oluline kaaslane nagu pass.

Minul oli üks A-hepatiidi vaktsiini doos juba varasemast tehtud ja nüüdse teise doosiga sai minu vaktsiinikuur lõpetatud. Vaktsineerimispassis on selle kehtivuseks märgitud konkreetselt „for life“, ehk minu jaoks on A-hepatiidi vaktsineerimisega nüüd ühel pool.

Ka kollapalaviku puhul piisab üldjuhul ühest doosist ning rahvusvaheline tõend kehtib kümnendast päevast pärast vaktsineerimist kogu elu. WHO järgi annab üks doos püsiva kaitse ja tavapärast tõhustusdoosi ei ole vaja. Kollapalaviku vastu spetsiifilist ravi ei ole, mistõttu on vaktsineerimine riskipiirkondades eriti oluline.

Arst hoiatas meid ka selle eest, et kollapalaviku vaktsiini järel võib mõnel inimesel mõni päev hiljem tekkida kõrge palavik ja väga kehv enesetunne, mis peaks üsna kiiresti mööduma.

Mina avastasin juba järgmisel päeval, et mul olid mandlid täiesti paistes ja mädased ning lisaks valutas pea. Palavikku, köha ega nohu mul ei olnud ja tänaseks on ka mandlid sisuliselt korras. Kõrvaltoimete kohta uurides sain aru, et peavalu võib vaktsiinidega seotud olla, aga paistes ja mädased mandlid tavapäraste kõrvaltoimete hulka ei kuulu. Seega ma ei oskagi tänaseks öelda, kas mul oli vaktsiinist mõni kõrvaltoime või sattus samale ajale lihtsalt mingi muu jama. Maidul polnud midagi viga.

Esimene reisimeditsiini vastuvõtt koos nõustamise ja kahe vaktsiiniga mõlemale läks meile kokku maksma 270 eurot.

Mõnes meie reisi piirkonnas on ka malaariaoht. Malaaria vastu on tänapäeval küll vaktsiinid olemas, kuid neid kasutatakse eelkõige malaariapiirkondades elavate laste kaitsmiseks ning tavareisijatele need mõeldud ei ole. Reisijatel kasutatakse vajadusel ennetavaid ravimeid koos sääsehammustuste vältimisega.

Arst kirjutas meile kummalegi 24 tabletti malaariarohtu.

Tema juhisest sain mina aru nii, et ravimit tuleb võtta üks päev enne riskipiirkonda sisenemist, kogu riskipiirkonnas viibimise aja ning seejärel sama palju päevi pärast lahkumist, kui riskipiirkonnas viibisime.

See viimane osa läheb aga vastuollu ravimi enda infolehega. Meile välja kirjutatud atovakvooni/proguaniili tavapärane profülaktikaskeem näeb ette ravimi alustamist 1–2 päeva enne malaariapiirkonda jõudmist, võtmist iga päev seal viibimise ajal ning jätkamist veel seitse päeva pärast riskipiirkonnast lahkumist. Seega täpsustan selle järgmisel vastuvõtul arstiga kindlasti üle.

Need ravimid olid päris kallid ja üsna raske oli neid leida. Tapal õnnestus ühest apteegist minu retsepti jagu kätte saada, aga Maidu retsepti jaoks pidin Rakveresse minema. Nelja karbi ehk kokku 48 tableti eest maksin 119,26 eurot.

See, kas ja millistes piirkondades malaariaprofülaktikat üldse vaja on, sõltub konkreetsest marsruudist, mistõttu tasub see enne reisi arstiga läbi arutada.

Uus aeg on meil kirjas 29. septembril. Siis pidime arutama ka meie kõrgmäestikuetappe ja vaatama, kas arst soovitab nende jaoks mõne ravimi kaasa võtta. Lisaks saame difteeria ja teetanuse ühisvaktsiini ning üks vaktsiin oli veel, mis mulle arsti jutust mõistlik tundus, aga mille nimi on mul praeguseks täiesti meelest läinud.

Marutaudivaktsiini osas ei ole ma veel otsusele jõudnud, aga praegu kaldun pigem selle poole, et me seda ei tee.

Raha reisil – pangakaardid ja sularaha

Mida ma tavaliselt enne reisi ei tee, aga sel korral tegin, oli pangakaartide kehtivuse kontrollimine. Mõlemad uuenesid juulis, seega sellega on korras. Ja kuigi me Eesti pangakaarte reisil igapäevaselt kasutada ei plaani, on hea, kui need igaks juhuks olemas on.

Pärast erinevate kohalike ja rahvusvaheliste reisiblogide lugemist otsustasin, et põhiliste reisikaartidena kasutame hoopis Revolut ja Wise kaarte.

Revolut puhul võtsin mina Premium paketi hinnaga 10,99 eurot kuus. Revolut teenib ostudelt ka RevPointse, mida saab kasutada näiteks lennumiilide või muude reisiga seotud hüvede jaoks. Olen alates kaardi kättesaamisest kasutanud kõigi meie reisiga seotud broneeringute ja ka paljude igapäevaste ostude tegemiseks just seda kaarti.

Premium paketiga on reisil mitmeid kasulikke eeliseid. Valuutavahetusel ei ole kuist mõistliku kasutuse limiiti ega lisatasu ka nädalavahetusel ning pangaautomaadist saab Revolut enda teenustasuta välja võtta kuni 400 eurot kuus. Tasub siiski arvestada, et pangaautomaadi omanik võib küsida eraldi teenustasu.

Mait jäi esialgu tasuta paketi juurde ning selle, kas tal on samuti Premium paketti vaja, otsustame jooksvalt.

Wise kasutamisel ei ole kuu- ega aastatasu ning füüsiline pangakaart maksis minu tellimise hetkel 4 eurot. Euroopa Majanduspiirkonna klientidele maksab Wise eurodes, naeltes ja USA dollarites hoitavalt rahalt ka muutuvat igakuist cashbacki.

Ma ise eelistan suuremat osa reisirahast hoida Swedbanki Rahakogujas. Selle suur pluss on minu silmis see, et raha ei ole otseselt ühegi pangakaardiga ühendatud. Olen läinud seda teed, et kaardiga seotud kontol hoian vaid nii palju raha, kui parasjagu vaja on, ja ülejäänud on eraldi. Siis ei ole ohtu, et kui kaart ära kaob või selle andmed satuvad valedesse kätesse, oleks kogu reisiraha ühe korraga kättesaadav.

Kuigi pangakaart on reisil kindlasti vajalik, on sama vajalik või kohati isegi vajalikum sularaha. Paljudes meie sihtkohtades eelistatakse endiselt sularahas maksmist.

Võtame kindlasti kaasa eurosid, aga selles piirkonnas on USA dollaritega oluliselt rohkem peale hakata. Seega plaanime esimesteks päevadeks juba Eestis pisut dollareid vahetada. Täpset summat ei ole ma veel otsustanud – pean natukene kalkuleerima, kui palju oleks mõistlik kaasas kanda.

Dominikaanis jäime päris arvestatavast summast sularahast ilma, seega on see kogemus meid kindlasti ettevaatlikumaks teinud. Ilmselt õppisime üldse väga palju meie Dominikaani reisist ja praeguse Ladina-Ameerika reisi planeerimisel on sellest väga palju abi olnud.

Reisikindlustus on endiselt lahtine

Üks olulisemaid asju, mis meil kaks kuud enne reisi veel otsustamata on, on reisikindlustuse valik.

Kuna reis kestab nii pikalt ja me ei oska hetkel öelda täpset Eestisse saabumise kuupäeva, ei sobi meile paljud tavapärased reisikindlustused. Samuti on pangakaartidega kaasnevatel kindlustustel järjestikuse reisi pikkusele piirangud ning meie kaartidega kaasnevad kindlustused nii pikka reisi ei kata.

Hetkel olen valikut kitsendanud kahe pakkujani – Genki ja SafetyWing. Lõplikku otsust pole veel teinud.

Kui kellelgi on nendega isiklikke kogemusi või teab mõnda muud varianti, mis sobib päriselt pooleaastaseks reisiks, kuulan hea meelega soovitusi.

Internet pooleks aastaks

Enne ärasõitu tuleb otsustada ka see, millise eSIM-i kasuks läheme.

Hetkel kaldun tugevalt Saily Ultra Premium paketi poole. See maksab tavahinnaga 59,99 dollarit kuus ning sisaldab 30 GB kiiret andmesidet. Pärast selle täitumist saab internetti edasi kasutada piiramatult kiirusega kuni 1 Mbps. Pakett toimib 121 sihtkohas, mistõttu tundub see nii pika reisi jaoks üks mugavamaid variante.

Kui sa pole varem Sailyt kasutanud, aga vajad ka mõnel oma reisil internetti, saad koodiga MERILY oma esimeselt ostult 5 USD soodustust. Eurodes arveldades on soodustus 4,45 eurot. Iga minu koodi kaudu liitunud uue kasutaja eest saan ka mina väikese boonuse.

Kuidas pakkida pooleks aastaks 40-liitrist seljakotti?

Otsustasime juba enne lennupiletite ostmist, et võtame selle reisi ette seljakottidega. Nendega on ühest kohast teise liikumine oluliselt lihtsam kui suurte ja kohmakate kohvritega ning ka erinevad siselennud ja Ladina-Ameerika riikide vahel lendamine tuleb soodsam, kui ei pea äraantava pagasi eest juurde maksma. Lisaks ei pea muretsema selle pärast, et äraantav pagas kuskil lennujaamade vahel kaduma läheb.

See tähendas aga seda, et kõigepealt tuli leida sobilik seljakott, sest koolikotimõõdus seljakott jääb pooleks aastaks natuke väikseks ja on ka ebamugav kasutada.

Hakkasin jälle googeldama ja YouTubest arvustusi vaatama. Väga palju kiideti Osprey Farpoint 40L seljakotti, aga tuleb tunnistada, et selle välimus mulle lihtsalt ei meeldinud.

Võimalik, et mõtlen tulevikus ümber, aga pärast päris suurt uurimistööd ja arutelu AI-ga ostsin endale Amazonist tomtoc 40L seljakoti, mis maksis minu ostu hetkel 79 eurot. Mait valis endale Inateck 40L seljakoti, mis maksis samuti 79 eurot.

Nendesse kahte kotti peab mahtuma sisuliselt kogu meie elu järgmiseks pooleks aastaks.

Lugesin palju erinevaid pakkimissoovitusi, vaatasin videoid ja lähtusin ka oma varasemast reisimiskogemusest ning sain üsna kiiresti aru, et nii mõnigi pikaks reisiks vajalik asi on meil puudu.

Näiteks tellisin meile mõlemale 70 × 140 cm mikrofiiberrätiku. Kuigi peatume enamasti kohtades, kus rätikud on olemas, tuleb ette ka kohti, kus enda oma võib väga vajalikuks osutuda. Mikrofiibri valisin tavalise puuvillase rätiku asemel sellepärast, et see kuivab oluliselt kiiremini ja võtab kokkupakituna palju vähem ruumi. 40-liitrise seljakoti puhul on kompaktsus üsna märgilise tähtsusega.

Päris paljudes meie broneeritud majutustes on olemas pesumasin ja mõnes ka kuivati. Aga tuleb ette ka olukordi, kus ööbime väga tagasihoidlikes hostelites. Kuidas siis riided kuivaks saada?

Nägin ühe reisiblogija pakkimisnimekirjas kokkukeritavat pesunööri ja leidsin Amazonist sellise, mis kerib ennast kokku umbes nagu mõõdulint ning millel olid isegi 20 pisikest pesulõksu kaasas.

Teine asi, millest ma varem isegi kuulnud polnud, oli filtriga veepudel. Paljud reisijad soovitasid seda kohtadesse, kus kraanivee joomine niisama ei ole ohutu. Pärast mõningast uurimistööd osutus valituks plastikust LifeStraw Go Series pudel, sest minu meelest tuleb roostevabast terasest pudelitele vastik maitse juurde ja klaaspudel on raskem ning seetõttu reisides ebapraktilisem.

Pudelis on ostes kohe kaasas membraanfilter, mis eemaldab veest bakterid, sealhulgas E. coli ja salmonella, parasiidid, mikroplasti, liiva, mustuse ja hägususe. Lisaks on pudelis aktiivsöefilter, mis vähendab kloori ja ebameeldivaid lõhnu ning parandab vee maitset.

Söefiltri eluiga on kuni 100 liitrit ehk umbes kaks kuud, seega ostsin kohe ka varufiltrid, mis meiega reisile kaasa tulevad. Põhifiltri eluiga on kuni 4000 liitrit, mis peaks tootja sõnul vastama ligikaudu viie aasta igapäevasele kasutamisele.

Mida lähemale reis jõuab, seda pikemaks muutub nimekiri asjadest, mida „kindlasti vaja on“, samal ajal kui kogu meie järgmise poole aasta elu peab mahtuma kahte 40-liitrisesse seljakotti.

Ma juba kahtlustan, et päris huvitav saab olema hetk, kui me proovime seda kõike esimest korda päriselt sinna sisse pakkida.

Aga reis ei ole ainus asi, mis enne novembrit valmis peab saama

Kõige selle kõrval jookseb edasi ka meie tavaline elu.

Enne äralendu tahame valmis saada ja müüki panna ühe korteri, mis on juba ammu pooleli ja erinevatel põhjustel seisma jäänud. Mait lõpetas augustis ära viimased pooleliolevad mööblitööd, täna saab viimane tellimus ka paika ja uusi tellimusi me hetkel enam peale ei võta.

Samuti tuli töökoda asjadest tühjaks teha ning töövahendid hoiule viia. Suurema osa isiklikest asjadest viisime õnneks hoiule juba pärast maja müüki ning meie praegusel elamispinnal on ainult kõige vajalikum. Osa sellest tuleb meiega reisile kaasa ja ülejäänu läheb omakorda hoiule.

Ma ise pole veel päris täpselt paika pannud, mis kuupäevani töötan, aga arvan, et kuskile oktoobri keskpaigani. Siis jääb piisavalt aega, et viimased ebavajalikud asjad hoiule viia ning kõigi lähedastega veel korra kokku saada ja hüvasti jätta.

Kaks kuud veel

Kui ma sellele reisile praegu mõtlen, tundub uskumatu, et kahe kuu pärast puudub meil igasugune tavapärane rutiin. Iga nädal toob uue koha, uue keskkonna ja palju uut avastamist.

Olen eelseisva seikluse pärast väga elevil ja praegu tundub, et sellest saab tõenäoliselt meie once in a lifetime reis.

On asju, mis mind üldse ei morjenda – näiteks see, et kohati ei pruugi internetti olla. Aga on ka asju, mille puhul teadmatus minusugust planeerijat pisut ärevaks muudab. Näiteks see, et ma ei tea veel päris täpselt, kuidas me kohapeal linnade vahel liikumise korraldame.

Samuti ei oska me Maiduga kumbki piisavalt hispaania keelt, et vabalt suhelda. Tõmbasin endale küll Duolingo ja proovin iga päev natukene õppida, aga ma ei usu, et sellest novembriks vabalt suhtlemiseks piisab.

Loodan sellele, et kohapeal on praktika lihtsalt kohustuslik ja midagi peab ju inimesele külge jääma.

Praegu on igatahes jäänud kaks kuud. Marsruut on paigas, suurem osa reisist broneeritud ja seljakotid olemas.

Nüüd on vaja lihtsalt kogu ülejäänud elu nendesse ära mahutada.