4 nädalat Kreekas Peloponnesose poolsaarel

Meie reisi eesmärk erines tavapärasest turismireisist. Soovisime veeta kuu aega külma ja lumise Eesti veebruari asemel kuskil soojemas kohas.

Peloponnesosele sattusime tegelikult üsna juhuslikult. Leidsin 2025. aasta sügisel eestlaste pakutava majutuse väikeses Chrani külas ning neljaks nädalaks pakutud hind oli nii hea, et hakkasin lähemalt uurima, kus see koht üldse asub ja mida Peloponnesosel teha võiks.

Mida rohkem piirkonna kohta uurisin, seda rohkem hakkas mõte meeldima. Nii saigi üsna juhuslikult leitud majutuspakkumisest meie järgmise talvise reisi sihtkoht.

Peloponnesose poolsaar

Peloponnesos on suur poolsaar Kreeka lõunaosas, mida ühendab ülejäänud mandriga kitsas Korintose maakitsus. Läbi maakitsuse rajatud Korintose kanal eraldab Peloponnesose ülejäänud Kreeka mandriosast.

Piirkond on tuntud mägise looduse, oliivisalude, väikeste külade, pika rannajoone ja antiiksete vaatamisväärsuste poolest. Sealt leiab nii kuulsa Olümpia, Mükeene ja Epidaurose kui ka palju kohti, kuhu suurem osa Kreeka külastajatest kunagi ei satu.

Võrreldes Ateena ja populaarsete Kreeka saartega on Peloponnesos paljudes piirkondades märksa rahulikum ja vähem turistilik. Vahemaad on samas üsna suured ning vaatamist jagub tervele poolsaarele, mistõttu sobib Peloponnesos eriti hästi autoga avastamiseks.

Meie baasiks sai väike Chrani küla Messinia piirkonnas Peloponnesose edelaosas, kus elasime 19. veebruarist 23. märtsini 2026.

Meie kodu järgmiseks neljaks nädalaks

Majutuskohaks valisime Elena Bungalowsi, mida haldasid eestlased. Tegelikult leidsime veel paar sobivat varianti, aga hinna ja mere läheduse tõttu jäi võitjaks siiski just Elena Bungalows.

Meie koduks järgmiseks neljaks nädalaks sai bungalow number 7. See oli armas kahetoaline, avatud köögi ja väikese terrassiga 45 m² tiigipuust majake. Selliseks lühemaajaliseks peatumiseks sobis see suurepäraselt.

Kujutan ette, et suvel, kui rannahooaeg on täies hoos, oleks seal eriti mõnus peatuda, sest liivarand oli krundi piirist kohe üle tee.

Chrani talvel

Chrani ise on väike rannaküla, kus on mõned restoranid, väike toidupood ja muud esmavajalikud kohad. Veebruaris oli küla siiski suuremas osas üsna välja surnud ning meie seal väljas söömas ei käinudki.

Märtsi teises pooles oli juba näha, kuidas koht hakkas tasapisi suvehooajaks valmistuma. Näiteks meie lähedal asuvas rannaäärses kohvikus käisid ettevalmistused, kuigi meie saabumise ajal polnud seal veel mingit märki peagi algavast rannahooajast.

Kui tahtsime väljas söömas käia, sõitsime enamasti Petalidisse või Koronisse. Mõlemas oli ka talvel rohkem elu ning kohvikud ja söögikohad olid avatud.

Üks asi, millest me selle kuu jooksul ilmselt kerge sõltuvuse saime, olid kohalikud apelsinid. Ostsime neid viiekiloste võrkudega ja üks selline maksis umbes 5 eurot. Apelsinid olid värsked, mahlased ja lihtsalt imehead. Pressisime hommikusöögi kõrvale värsket apelsinimahla ning pärast seda ei kõlba Eestis müüdavad apelsinid enam kuskile.

Milline on Peloponnesos veebruaris ja märtsis?

Ilm oli meie sealoleku ajal üsna vahelduv. Oli vihmaseid päevi, aga oli ka täiesti päikeselisi päevi. Mõnel päeval näitas termomeeter vaid umbes 15 kraadi, kuid tuulevaikses ja päikeselises kohas kannatas täiesti vabalt päevitada. UV-indeks ulatus sellistel päevadel 5-ni ja meie kasutasime võimalust paaril korral ka päriselt päikest võtta.

Kohalikud eestlased muidugi kurtsid, et sel aastal on väga külm kevad ja kuidagi ei taha soojaks minna.

Päris rannapuhkuse ilma veebruaris ja märtsis oodata ei tasu. Õhtud olid jahedad ning mägedesse minnes oli olukord hoopis teine – Kalavrytas oli märtsi alguses talv veel täiesti olemas.

Samas oli meie jaoks Eesti veebruariga võrreldes juba võimalus keset päeva terrassil päikese käes istuda päris suur võit.

Kas Peloponnesosel on autot vaja?

Meie kogemuse põhjal – absoluutselt.

Ma ei kujuta hästi ette, kuidas oleksime selles piirkonnas ilma autota hakkama saanud. Asi pole ainult selles, et vaatamisväärsused asuvad üksteisest üsna kaugel. Ka täiesti igapäevased käigud võivad ilma autota ebamugavad olla.

Meie majutusest oli Chrani külapoodi vaevalt 900 meetrit, aga isegi sinna oli sageli mugavam ja turvalisem autoga minna. Kõnniteid sisuliselt polnud ning tee oli kurviline, mistõttu ei olnud tee ääres jalgsi liikumine just kõige meeldivam.

Mõnel korral käisime poes ka jalgsi, aga neljaks nädalaks Peloponnesosele ilma autota ma ise minna ei tahaks.

Uued tuttavad ja Eesti kogukond Peloponnesosel

Juba esimestel päevadel saime palju uusi tuttavaid. Meie majakesega samal krundil oli veel mitu väikest majakest ning lisaks paar suuremat korteritega maja. Ühes sellises elas Eesti pere 6-aastase tütrega, kes meil aeg-ajalt külas käis ja vahelduva eduga meile kreeka keelt õpetas. Kahjuks meile just liiga palju külge ei jäänud.

Olin juba enne Kreekasse startimist võtnud ühendust Jana ja Alfrediga, kes peavad Facebooki lehte Reisi Kreekas. Nende abiga saime autole ka remondiaja, et rattalaagrid lõpuks vahetatud saaksid.

Sel ajal, kui auto remondis oli, sõidutasid Jana ja Alfred meid mööda poolsaart ringi, näitasid erinevaid vaatamisväärsusi ja viisid meid Kreeka toitu sööma.

24. veebruar ehk Eesti Vabariigi aastapäev

Kuna teadsime juba ette, et vabariigi aastapäev jääb meie reisi sisse ja sihtkohas on ka eestlaste kogukond, võtsime Eestist kaasa musta leiba, kilu ja kruupi.

Pidu pidasime lausa kahe erineva seltskonnaga. Esmalt majutuse vastas rannas koos Jana ja Alfredi organiseeritud eestlaste seltskonnaga ning hiljem majutuse peasaalis seal peatuvate eestlastega.

Keetsin mulgiputru ja Jana tegi kiluleibasid. Majutuses pakuti kartulisalatit ja küpsisetorti, mängis Eesti muusika ja oli muidu tore koosviibimine.

Loomulikult ei puudunud pidustustelt ka Alice. Kreekas suhtuti koertesse üldiselt väga vabalt ja meil polnud temaga kuskil probleeme.

Naistepäev Bouka rannas

8. märtsil tähistasime naistepäeva Bouka rannas koos kohaliku Eesti kogukonnaga. Kokku sai rannas kokku 12 naist – neist 11 eestlast ja üks kreeklanna, kelle kaaslane oli eestlane.

Tegime grilli, pidasime piknikku ja veetsime lihtsalt mõnusalt aega. Kui enne reisi oleks keegi öelnud, et tähistan naistepäeva Kreekas rannas koos üheteistkümne Eesti naisega, oleks see tundunud üsna ebatõenäoline.

Just sellised ootamatud tutvused olid üks pikemalt ühes kohas elamise mõnusamaid külgi.

Kuidas Peloponnesosele saab?

Meie tulime Peloponnesosele autoga Eestist ning juba kohalejõudmine kujunes omaette seikluseks. Sellest, milliseks kujunes meie teekond, kui auto Poolas katki läks ja kui palju kogu teekond maksma läks, kirjutasin eraldi postituses „Autoga Eestist Kreekasse koos koeraga“.

Loomulikult ei pea Peloponnesose külastamiseks läbi Euroopa kohale sõitma.

Peloponnesosel asub Kalamata rahvusvaheline lennujaam, kuhu lendab hooajalisi rahvusvahelisi lende. Teine ja suurema valikuga variant on lennata Ateenasse, rentida lennujaamast auto ja sõita sealt Peloponnesosele.

Ateena lennujaamast meie majutusse Chranis oli umbes 285 km ja sõit võttis pisut üle kolme tunni. Meil käisid reisi jooksul ka külalised Eestist, kellel käisime Ateena lennujaamas vastas ning hiljem viisime nad sinna tagasi.

Korintose kanal

Ateenast Peloponnesosele sõites jääb teele kuulus Korintose kanal, mille juures tasub kindlasti peatus teha.

Korintose kanal on vaid umbes 6,3 km pikk, kuid kohati ulatuvad selle peaaegu püstloodis seinad ligi 80 meetri kõrgusele. Kõige üllatavam on aga see, kui kitsas kanal tegelikult on – veepinnal vaid umbes 25 meetrit.

Mõte siia kanal rajada tekkis juba enam kui 2500 aastat tagasi ning Rooma keiser Nero jõudis 67. aastal isegi kaevamistöödega alustada. Valmis sai kanal aga alles 1893. aastal.

Vaatamata kanali kitsusele on sealt läbi sõitnud isegi kruiisilaev. 2019. aastal läbis Korintose kanali 195,82 meetri pikkune ja 22,52 meetri laiune MS Braemar, saades suurimaks laevaks, mis kanalist läbi sõitnud.

Arvestades, et kanali laevatatav laius on veepinnal vaid 24,6 meetrit, ei jäänud laeva külgedele just ülemäära palju eksimisruumi. Laev pukseeriti kanalist läbi puksiiri abil ning sellest on olemas päris muljetavaldav video.

Vaatamisväärsused, mida Peloponnesosel külastasime

Kuigi olime kohapeal oluliselt kauem kui tavalisel puhkusereisil, ei jõudnud me kaugeltki kõikidesse kohtadesse, kuhu oleks tahtnud minna. Külastamata jäid näiteks Olympia, Mystras ja Monemvasia, mis olid meil algselt samuti plaanis. Kyparissia kindluse juurde sõitsime küll kohale, aga just sel päeval oli see kahjuks suletud.

Palju soovitati meile ka Nafpliot, mida esialgses plaanis polnud. Mingil hetkel kaalusime sinna minekut, aga saime üsna kiiresti aru, et nii kaugele sõites tahaksime seal veeta vähemalt terve nädalavahetuse. Selle asemel, et veel üks pikk päev autos veeta, otsustasime Nafplio seekord vahele jätta.

Peloponnesos on lihtsalt nii suur ja vaadata on nii palju, et isegi nelja nädalaga ei tasu üritada kõike ära näha.

Koroni kindlus

Üks erilisemaid kohti, mida külastasime, oli Koroni kindlus. Meie meelest on see üks romantilisemaid merekindlusi – kindlus kõrgub otse mere kohal ja sealt avanevad väga ilusad vaated.

Koroni kindluse teeb omapäraseks ka see, et seal elatakse siiani ning kindluse sees asub toimiv nunnaklooster. Külastamine oli täiesti tasuta.

Methoni kindlus

Teine väga ilusate vaadetega ja kindlasti külastamist väärt koht on Methoni kindlus.

See on tohutu mereäärne kindlus ning selle kõige tuntum osa on väike kaheksanurkne Bourtzi, milleni viib kindlusest pikk kivitee üle mere.

Meie külastuse ajal maksis sissepääs 5 € täiskasvanu kohta.

Veneetslaste ajal olid Methoni ja Koroni erakordselt tähtsad sadamad ja tugipunktid Vahemere idaosa mereteedel.

Vana Navarino kindlus ja Gialova laguun

Maidule meeldis väga Vana Navarino kindlus (Old Navarino Fortress). Selleni pääsemiseks tuli tunnike mäe otsa matkata, aga vaated olid võimsad.

Ma ise kardan pisut kõrgust, seega kohati oli ikka väga hirmus seal poollagunenud varemetel turnida, aga Mait utsitas mind edasi.

Tipust avanes vaade kuulsale Voidokilia rannale ja Gialova laguunile. Kui kõrgusega suhted enam-vähem head, tasub see matk kindlasti ette võtta.

Gialova laguun on Peloponnesose üks olulisemaid märgalasid ja tuntud linnuvaatluskoht. Piirkonnas on registreeritud sadu linnuliike ning seal võib kohata erinevaid haigruid, kormorane, parte ja teisi veelinde.

Meie käisime laguunis märtsi alguses ja nägime seal ka flamingosid. Kahjuks hoidsid nad meist üsna kaugele, nii et palja silmaga oli neid küll hästi näha, aga korralikku pilti neist telefoniga saada ei õnnestunud.

Polylimnio kosed

Minule meeldivad väga erinevad kosed. Kuna kohalike jutu järgi oli see talv äärmiselt külm ja vihmane olnud, olid kõik kosed vett täis, aga paraku olid ka paljude koskede juurde viivad teed läbimatud.

Meile soovitati alati enne mõne kose külastamist värsketest kommentaaridest kontrollida, kas tee on ka porisel ajal läbitav. Kui vähegi tekkis kahtlus, et ei ole, siis me ei läinud.

Meie majutusest vaid pooletunnise autosõidu kaugusele jäid Polylimnio kosed (Polylimnio Waterfalls). Käisime seal lausa kahel korral – ühe korra kahekesi ja teisel korral Eestist saabunud külalistega.

Teisel korral oli tee oluliselt kuivem ja saime palju kaugemale. Minu meelest on seal väga ilusad sinised looduslikud basseinid. Kujutan ette, kui mõnus oleks suvel pärast seal turnimist ennast vees jahutada.

Kalamarise juga

Kuna mulle kosed väga meeldivad, otsustasime Gialova laguuni kandis olles teha väikese kõrvalepõike ka Kalamarise joa juurde.

Autoga kohale jõudmine oli omaette ettevõtmine. Tee oli porine ja kohati üsna kehvas seisus ning vahepeal tekkis küll küsimus, kas meie Mazdaga oli ikka hea mõte sinna ronida. Parklasse jõudes kohtasime aga Austria perekonda, kes oli sama tee lausa matkaautoga läbinud, nii et ilmselgelt polnud meie olukord veel kõige hullem.

Kosk ise oli mõnusalt kõrge ning tänu vihmasele talvele oli seal korralikult vett. Kuna mulle kosed niikuinii väga meeldivad, jäin igal juhul rahule, et selle teekonna ette võtsime.

Kui Gialova laguun juba reisiplaani kuulub, tasub Kalamarise juga minu meelest kaaluda, sest see jääb üsna lähedale. Vihmasel perioodil kontrolliksin aga enne kindlasti teeolusid – meie külastuse ajal ei olnud autoga ligipääs just kõige mugavam.

Kalamata ja kohalik turg

Kalamata oli meie jaoks lähim suurem linn ja sattusime sinna reisi jooksul päris mitmel korral. Käisime ka Kalamata kindluses, kust avanevad vaated linnale ja ümbrusele, aga ausalt öeldes leidus Peloponnesosel meie jaoks palju põnevamaid kohti. Kui aega on vähe, ei paneks ma Kalamata linna ennast oma vaatamisväärsuste nimekirjas just kõige kõrgemale.

Küll aga räägiti meile korduvalt Kalamata suurest turust. Me ise ei ole üldse turuinimesed, aga kuna kohalikud seda nii palju soovitasid, otsustasime ikkagi vaatama minna. Lõpuks käisime seal lausa paaril korral.

Kalamata keskturul toimub igal kolmapäeval ja laupäeval suur kohalik toiduturg, kus tegutseb üle 450 tootja ja müüja. Müügil on tohutus valikus värskeid puu- ja köögivilju, kala ja muid mereande, liha, juustu, oliive, mett, ürte ning muid kohalikke tooteid.

Isegi kui turud pole päris sinu teema, on see hea koht nägemaks natuke kohalikku igapäevaelu. Meie jaoks ei saanud sellest küll reisi tipphetke, aga kuna elasime piirkonnas üle nelja nädala, oli Kalamata turul käimine ikkagi üks selline kogemus, mis sinna aega hästi sobis.

Antiik-Messene

Ühel päeval käisime ka Antiik-Messenes, mis on üks Peloponnesose suuremaid ja paremini säilinud arheoloogilisi paiku. Seal on säilinud terve antiiklinna varemed koos teatri, staadioni, templite ja teiste ehitiste jäänustega.

Ausalt öeldes ei ole me ise väga antiiksete varemete sihtgrupp ja ilmselt just sellepärast ununes Antiik-Messene mul seda postitust kirjutades esialgu üldse ära. Kui sellised kohad huvi pakuvad, tasub sinna aga kindlasti minna – ala on suur ja seal võib vabalt mitu tundi ringi jalutada.

Meie sattusime sinna õigel päeval ja saime sisse tasuta. Kreekas on 1. novembrist 31. märtsini riigi hallatavatesse arheoloogilistesse paikadesse, ajaloolistesse paikadesse, monumentidesse ja muuseumidesse iga kuu esimesel ja kolmandal pühapäeval sissepääs kõigile tasuta.

Kui reis satub talveperioodile, tasub seda kindlasti oma plaani koostades arvestada.

Veinimõisa külastus – Ktima Palivou

Üks meie lemmikuid selle reisi jooksul oli Ktima Palivou veinimõisa külastus.

Meile räägiti erinevatest piirkonnas kasvatatavatest viinamarjasortidest ja selgitati, kuidas vein valmib. Käisime ka ruumides, kus veini hoiustatakse ja laagerdatakse, ning saime kogu protsessist päris hea ülevaate.

Külastuse lõpetas loomulikult degusteerimine. Saime proovida viit erinevat veini ning kogu kogemus oli mõnusalt põhjalik, ilma et see oleks muutunud liiga pikaks või kuivaks loenguks.

Meie külastuse ajal maksis tuur koos viie veini degusteerimisega 15 € inimese kohta, mis tundus saadud kogemuse eest väga hea hind.

Kui vein vähegi huvitab, soovitaksin sellise külastuse Peloponnesose reisile kindlasti lisada. Meie jaoks oli see üks neist kohtadest, kuhu läheks hea meelega uuesti.

Eiffeli torn keset Peloponnesost

Üks päris omapärane vaatamisväärsus oli Filiatras asuv 26 meetri kõrgune Eiffeli torni koopia.

Torn valmis 1960. aastal Filiatrast pärit arsti ja skulptori Charalambos Fournarakise eestvedamisel ning selle ehitamisel püüti järgida Pariisi originaali proportsioone. 2007. aastal torn renoveeriti ja tänaseks on sellest saanud üks Filiatra sümboleid.

Veel veidramaks teeb loo see, et Eiffeli torn polnud Fournarakise ainus omapärane idee. Mõne kilomeetri kaugusele Agrilise külla lasi ta rajada ka Muinasjutulossi.

Nii et kui Peloponnesosel tekib tahtmine ühe päeva jooksul näha nii Kreekat, Pariisi kui ka midagi Disney lossi meenutavat, siis põhimõtteliselt on see täiesti võimalik.

Päevareis Kalavrytasse

Ühel päeval võtsime ette päevase roadtripi Kalavryta mägilinna. Tegelikult oleksime tahtnud seal ka ööbida, aga viimasel hetkel ei õnnestunud koeraga sobivat majutust leida. Seega otsustasime, et stardime hommikul ja tuleme õhtul tagasi.

Kastria järvede koobas

Teel Chranist Kalavryta poole tegime peatuse Kastria järvede koopas (Cave of the Lakes), mis osutus üheks väga ägedaks kohaks sellel päeval.

Koopa teeb eriliseks see, et seal asuvad maa-alused järved eri tasanditel. Vesi on aastatuhandete jooksul kujundanud koopasse astmelise järvede süsteemi ning märjemal perioodil voolab vesi ühelt tasandilt teisele väikeste koskedena.

Külastajatele on koopasse rajatud sillad ja käiguteed, mida mööda saab stalaktiitide ja stalagmiitide vahel liikuda.

Meie külastuse ajal toimus ekskursioon giidiga ja sissepääs maksis 9 € inimese kohta. Kahjuks rääkis giid ainult kreeka keeles. Õnneks anti meile ingliskeelne brošüür, nii et saime giidi jutu ajal ise lugeda, mida koopas näeme ja kuidas see tekkinud on.

Natuke omamoodi lahendus, aga tegelikult ei seganud see kogemust ning koobas ise oli piisavalt põnev, et meil oli väga hea meel, et sinna sisse põikasime.

Koopast on leitud ka inimeste ja loomade jäänuseid ning jälgi, mis näitavad, et inimesed kasutasid seda juba eelajaloolisel ajal. Kogu koopasüsteem on mitme kilomeetri pikkune, kuigi külastajatele on avatud ainult osa sellest.

Kui sõita Peloponnesosel Kalavryta suunas, siis meie arvates on Kastria järvede koobas kõrvalepõiget kindlasti väärt.

Kalavryta

Kalavryta on väike mägilinn Peloponnesose põhjaosas, aga teha ja vaadata on seal üllatavalt palju.

Juba teekond ise oli rannikuäärse Peloponnesosega võrreldes päris suur muutus. Märtsi alguses oli tee täiesti normaalne ja meie lamellrehvidega polnud probleemi, aga mida kõrgemale jõudsime, seda selgemaks sai, et siin on talv veel täiesti olemas. Kevad-sügisjope ei olnud Kalavrytas kohe kindlasti üleliigne.

Talvel on Kalavryta üks Kreeka tuntumaid suusapiirkondi. Umbes 15 km kaugusel asub Helmosi mäe suusakeskus. Mait oleks väga tahtnud kasutada võimalust Kreekas lumelauaga sõita, aga kuna meil oli Kalavryta jaoks ainult üks päev, ei oleks me lihtsalt kõike jõudnud.

Kalavryta on tuntud ka ajaloolise Odontotose hammasraudtee poolest, mis ühendab linna rannikul asuva Diakoptoga ja kulgeb läbi Vouraikose kuru. Umbes 22 km pikkune raudtee avati juba 1896. aastal ning rongisõitu läbi mägede ja kuru peetakse üheks piirkonna vaatamisväärsuseks.

Meie kaalusime samuti rongiga sõitmist, aga talvise sõidugraafikuga oleks see tähendanud, et autojuht peab maha jääma ja hiljem autoga teistele järele sõitma. Seega jäi rong seekord ära ja avastasime piirkonda autoga.

Kalavrytal on aga ka väga sünge ajalugu. 13. detsembril 1943 hukkasid Saksa okupatsiooniväed Kalavrytas sadu mehi ja vanemaid poisse ning põletasid suure osa linnast maha.

Linna kohal mäenõlval asub tänapäeval hukkunute memoriaal, kus ka meie käisime. Kunagises koolimajas, kuhu naised ja lapsed veresauna ajal suleti, tegutseb praegu Kalavryta holokaustimuuseum. Linna katedraali kell on jäetud seisma 2:34 peale, meenutamaks 1943. aasta sündmusi.

Pärast memoriaali jalutasime niisama Kalavryta tänavatel ringi. Linn ise oli mõnusalt väike ja talviselt rahulik ning loomulikult tuli proovida ka kohalikku sööki.

Selles mägises piirkonnas on menüüdes üsna tavaline metssealiha ning proovisime seda meiegi. Lisaks ostsime kaasa metssea grillvorsti, mis osutus väga heaks ja mida oleks tagantjärele võinud vabalt rohkem osta.

Petalidi ja väga õnnelik Alice

Paaril korral sõitsime kodukülast Chranist naaberkülla Petalidisse. See oli pisut suurem külake keskväljaku, kooli ja kirikuga. Samuti oli seal mitu poodi ja söögikohta ning mõnus mereäärne promenaad, kus Alicega jalutada.

Kuna Alice oli juba vana ja pikki jalutuskäike väga teha ei jaksanud, jalutasime enamasti temaga meie maja ümbruses.

Kodurannas olid aga väga tugevad lained ja tundus, et Alice ei soovi just lainete tõttu ujuma minna. Newfoundlandi koer on ju loodud vette tormama ja nooremana poleks teda lained heidutanud, aga nüüd vanemas eas oskas ta enda pärast ka hirmu tunda.

Seega otsustasime ühel päeval võtta ette pikema jalutuskäigu mööda Petalidi sadamapromenaadi ja ühes vaiksemas nurgas läks Alice ka ujuma.

Mul oli pisut kahju, et ta päästevest maha jäi, aga oli näha, et loom täiega nautis elu.

Kui palju maksis neli nädalat Peloponnesosel?

Kuna elasime Peloponnesosel üle nelja nädala, oli huvitav pärast pangaväljavõtetest kokku arvutada, kui palju meil selle aja jooksul tegelikult raha kulus.

Arvestasin siia perioodi 20. veebruarist 22. märtsini ehk 31 päeva. Eestist Kreekasse sõitmise ja hilisema tagasisõidu kulud siia sisse ei kuulu.

Kulu	Summa
Majutus Elena Bungalowsis	660 €
Toidupoed ja igapäevased ostud	~1100 €
Restoranid, kohvikud ja tegevused	~1030 €
Kütus	~446 €
Teemaksud	~81 €
Parkimine	6 €
Auto remont – rattalaagrid	323 €
Riided, kosmeetika ja muud isiklikud ostud	~136 €
Sularaha väljavõtmise teenustasud	26,75 €
Kokku	~3809 €

See teeb umbes 123 € päevas kahele ehk 61,50 € inimese kohta päevas.

Kogusummas sisaldub ka 323 € ootamatu autoremont. Kui see välja jätta, kulus meil nelja nädala jooksul umbes 3486 € ehk 112 € päevas kahele.

Kütuse- ja teemaksukulu puhul tasub arvestada, et see oli meil tavalisest suurem. Meil käisid Eestist külalised ning sõitsime nende tõttu kaks korda marsruudi Chrani–Ateena lennujaam–Chrani – ühe korra neile järele ja teise korra neid lennujaama tagasi viima. Seega ei tasu meie 527-eurost kütuse ja teemaksude kogukulu võtta päris tüüpilise neljanädalase Peloponnesose puhkuse transpordikuluna.

Toidupoodide hinnad tundusid meile üldiselt Eestiga üsna sarnased. Mõni asi oli kallim ja mõni odavam, aga mingit tohutut hinnavahet me ei tajunud.

Kohalik vein oli seevastu väga soodne. 1,5-liitrise plastpudeli kohalikku veini sai poest alla 3 euroga. Ja nagu juba mainitud, kulus meil päris korralikult ka apelsine – viiekilone võrk maksis umbes 5 eurot.

Alice toit oli meil Eestist kaasa võetud, seega tema toidukulu selles tabelis ei kajastu ja reisi jooksul me talle eraldi koeratoitu ostma ei pidanud.

Kas läheksime Peloponnesosele tagasi?

Mina läheksin hea meelega.

Arvan tegelikult, et talv on Peloponnesosel ringi liikumiseks ja vaatamisväärsustega tutvumiseks suurepärane aeg. Turiste on vähe, palavus ei tapa ja populaarsetes kohtades saab rahulikult ringi vaadata. Tuleb lihtsalt arvestada, et ilm võib olla väga vahelduv ning osa rannikuäärseid kohti on hooajavälisel ajal üsna välja surnud.

Ühest asjast on mul siiski kahju – Vahemerre ujuma ma ei jõudnudki. Jalgupidi sai vees käidud ja Alice sai oma ujumise ka tehtud, aga minu jaoks oli vesi siiski liiga külm.

Samas kaaluksin väga Peloponnesosele tagasiminekut ka sügisel. Selleks ajaks on suvine kuumus taandumas, merevesi veel soe ning valmis on kõikvõimalikud kohalikud puuviljad. Pärast meie apelsinikogemust oleks juba ainuüksi see päris hea põhjus tagasi minna.

Suve kõige kuumemal ajal ma ise sinna ilmselt ei kipuks. Eestlasena eelistan natuke inimlikumat temperatuuri ning kui eesmärk on lisaks rannas olemisele ka ringi sõita, matkata, kindlustes turnida ja erinevaid kohti avastada, tunduvad kevad, sügis või isegi talv mulle palju mõnusamad.

Me läksime Peloponnesosele eelkõige selleks, et Eesti talvest kuuks ajaks ära saada. Tagasi tulles oli tunne, et ühe kuuga nägime küll väga palju, aga samas jäi veel terve hulk kohti järgmiseks korraks.

Ja minu meelest on see ühe reisisihtkoha kohta päris hea märk.

Kui plaanid ise Kreeka reisi või tahad näha, mida me selle reisi jooksul veel tegime, leiad siit kõik meie Kreeka reisilood.