Kes ma olen
Mina olen Merily – 34-aastane naine Eesti väikelinnast, kelle suurim kirg on reisimine. Mulle meeldivad loodus, uued kohad ja tunne, kui järgmine seiklus on juba silmapiiril. Pikad lennud ja autosõidud ei ole minu jaoks probleem, kui tean, et teisel pool ootab uus seiklus. Samas hindan väga kodus olemist, argipäeva rutiini ja väikeseid hetki, mis lõpuks suurteks mälestusteks saavad. Olen väga nostalgiline inimene ja meenutan heldimusega lapsepõlve ja erinevaid reise.
Mu suurim lapsepõlveunistus oli saada endale Chow Chow. Ühel hetkel oli mul neid lausa kaks ning lisaks veel newfoundlandi koer Alice. Kõik kolm on kujundanud mind rohkem, kui ma tol ajal arvata oskasin.
Kuidas kõik algas
Lapsena ma reisil ei käinud. Esimene “välisreis” oli 16-aastaselt Läti piiri ääres töötades Lätti jäätist ostma. Esimest ja viimast korda käisin Rootsi kruiisil, kui olin 17-aastane ja esimene lennureis oli sõbrannaga Inglismaale. Selle reisi ostsime esimese tuludeklaratsiooni raha eest, sest niisama reisimiseks meil tol ajal raha lihtsalt ei olnud.
Meie tõsiseltvõetav reisitraditsioon sai alguse 2015 aasta kevadel, kui käisime elukaaslasega esimest korda korralikult soojamaa reisil. Ikka Türgis, kõik hinnas nagu õige eestlane. Peale seda sai traditsiooniks, et korra aastas, üldiselt veebruaris/märtsis lendasime kuskile soojale maale, ikka Egiptusesse või Tuneesiasse ja ikka paketireisiga kõik hinnas. Vahepealsel ajal käisin koeraga erinevates riikides näitustel ja püüdsin võimalikult palju igal näitusereisil ka ringi liikuda ja kohta näha. Kuniks tuli koroonapandeemia ja paar aastat jäi täiesti vahele.
2023 aasta veebruaris võtsime seltskonnaga ette esimese kauglennu. Lendasime paketireisiga Kuubale. Ma tänaseni ei oska öelda, miks me sellise teekonna paketireisina ette võtsime, sest leidsin internetist nii palju huvitavaid kohalikke giide, kellega ka kohapeal kohtusime ja väga elavaid mälestusi lõime.
2024 aasta jaanuar oli murdepunktiks paketireisidele. Panin ise meie seltskonnale kokku reisi Dominikaani Vabariiki. Reis oli omaette kogemus ja sellest kirjutas hiljem isegi kohalik ajaleht. Peale seda reisi ei ole me enam paketireisidel käinud. Sain aru, et armastan ise reise planeerida ja võin päevade viisi sihtkohtade kohta uurida, et parim marsruut paika saada. Eelistan väikeseid ja autentseid kohti suurlinnadele ning pikki roadtrippe baseini ääres lebamisele. Kuigi aeg-ajalt meeldib ka lihtsalt mitte midagi teha ja basseini ääres päevitada.
Miks see blogi sündis
Aastaid keskendusime elukaaslasega tööle ja erinevate eesmärkide saavutamisele. Nagu paljudel, oli ka meil nimekiri asjadest, mida “ühel päeval” teha tahame. Mingil hetkel sain aga aru, et see nimekiri on muutunud. Enam ei tahtnud ma uut terrassi ega kontorimööblit. Tahtsin rohkem aega, rohkem kogemusi ja rohkem maailma näha.
2026.aasta veebruaris võtsime ette ligi kuuenädalase autoreisi Kreekasse koos oma 12-aastase newfoundlandi koera Alicega. See ei olnud lihtsalt puhkus. Tahtsime teada, kas suudaksime pikalt kodust eemal olla ja kas elu, millest olime rääkinud, tundub päriselt õige. Tagasi koju jõudes oli meist kolmest rõõmus ainult Alice. Kahjuks kestis see rõõm vaid nädala. Tema lahkumine pani paljud asjad hoopis teise valgusesse. Sain veelgi selgemalt aru, et elu ei tasu lõputult edasi lükata.
Eks me olime omavahel arutanud ikka, eriti maailmas toimuvat arvestades, et äkki peaks maja maha müüma. Aga see oli minu lapsepõlvekodu, olin kõik oma koolivaheajad, nädalavahetused ja muud vabad hetked alati seal veetnud. Kuigi suurem osa majast oli juba meie poolt renoveeritud, oli siiski veel piisavalt palju, mis meenutas vanaema ja vanaisa ja lapsepõlve. Päev peale Alicega hüvasti jätmist ütlesin hommikul ärgates Maidule, et olen nüüd valmis maja maha müüma. Loe lähemalt, kuidas jõudsime maja müümise otsuseni.
Ja nii saigi minust üsna ootamatult reisiblogija, sest inimestele paistab päriselt huvi pakkuvat, millega me edasi tegeleme ja kuhu suundume. Siia kirjutan ausalt sellest, kuidas meie teekond kulgeb – alates reiside planeerimisest ja eelarvetest kuni õnnestumiste, eksimuste ja hetkedeni, mida ükski reisijuht ei kirjelda. Vahele jagan ka killukesi tavalisest elust, sest elu ei jää seisma ainult sellepärast, et järgmine lennupilet on juba ostetud.
Ma ei tea veel täpselt, kuhu see teekond meid lõpuks viib. Aga just seda ma siia kirja panemagi hakkan – nii head kui keerulisemad hetked, ilma midagi ilustamata.
Kui oled siiani lugenud, siis aitäh. Loodan, et leiad siit inspiratsiooni, kasulikke nõuandeid või lihtsalt hea reisiloo.
Kui tahad meie tegemistel jooksvalt silma peal hoida, leiad mind ka Facebookist ja Instagramist.